Nagu kõik TalTechi tudengid, saavad ka õppejõud kasutada Erasmust ning osaleda vahetusprogrammides välismaal. Majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi vanemlektor Natalia Levenko veetis näiteks oma vaba semestri Barcelonas, ühes kõige mainekamas ülikoolis, Pompeu Fabra. „Läksin Barcelonasse eelkõige oma uurimistööga tegelemiseks, kuid soovisin ka näha, kuidas toimib suur rahvusvaheline ülikool. Samuti lootsin luua uusi kontakte teadusmaailmas, mis on uurimistöö tegemisel väga olulised,“ räägib ta oma kogemusest.
Täiesti ootamatult pakkus ülikool talle aga ka võimalust pidada bakalaureuseõppe tudengitele loenguid ökonomeetriast. “Lootsin, et saan seda tehes veelgi põhjalikuma ülevaate õppetöö
korraldusest ja akadeemilisest tasemest ühes Hispaania parimas ülikoolis,” sõnab ta ning lisab: “seega võtsin selle ettepaneku rõõmuga vastu.”
Teadlastele mõeldud seminare peetakse igal tööpäeval, mõnikord isegi mitu tükki päevas
Rääkides akadeemilisest elust ja õpetamisest, tutvustaksin alustuseks paari sõnaga mind võõrustanud ülikooli. Universitat Pompeu Fabra (UPF) on suhteliselt noor ülikool, mis on asutatud 1990. aastal Kataloonia autonoomse valitsuse poolt. Ülikool on saanud nime inseneri ja keeleteadlase Pompeu Fabra järgi, kes korrastas tänapäevased katalaani keele reeglid. UPF on suurem kui TalTech ja seal on märkimisväärne rahvusvaheliste üliõpilaste osakaal. Ülikool pakub arvukalt ingliskeelseid õppekavasid, ühisdiplomeid ja koostööprogramme, sealhulgas selliste ülikoolidega nagu Sciences Po (Prantsusmaa), LSE (Ühendkuningriik) ja UCLA (USA).
Majandusteaduskonna peahooned asuvad mere lähedal, suure Ciutadella pargi kõrval. Kuigi hooned ise on kaasaegsed, paikneb ülikooli raamatukogu ajaloolises veehoidla hoones. Selle hoone, Dipòsit de les Aigües, projekteeris 1874. aastal arhitekt Josep Fontserè osana Ciutadella pargi arendusest. Projekteerimistöös osales ka noor arhitektuuritudeng Antoni Gaudí, kes töötas toona Fontserè assistendina.
Algusest peale oli mulle selge, et tegemist on maineka ja mastaapse ülikooliga, kuid mind hämmastas ikkagi, kui aktiivne akadeemiline elu seal käib. “Täiskasvanud” teadlastele mõeldud seminare peetakse igal tööpäeval, mõnikord isegi mitu tükki päevas. Tavaliselt toimusid esmaspäeviti makroökonoomika ja majandusajaloo seminarid (kaks eraldi seminari), teisipäeviti rahanduse, rakendusökonoomika ja ökonomeetria seminarid, kolmapäeviti mikroökonoomika, neljapäeviti juhtimise ja statistika seminarid ning reedeti turunduse seminarid, millele lisandusid aeg-ajalt ka eriseminarid või töötoad.
Nagu ma kohalikust uudiskirjast teada sain, korraldas majandus- ja ettevõtlusteaduskond möödunud õppeaastal kokku peaaegu 200 seminari, mis hõlmasid väga erinevaid uurimisvaldkondi. Umbes viiendik esinejatest olid UPF-i majandusteaduskonna professorid, ülejäänud aga külalisuurijad. Ülikooli saabudes soovisin ka ise ettekande teha, et näidata, millega tegelen, ning saada oma teadustööle tagasisidet. Selle korraldamine osutus aga tõsiseks väljakutseks. Kõik seminaride ajad olid nimelt juba aasta alguses ära jaotatud. Mul õnnestus imekombel esitlus teha üksnes seetõttu, et keegi loobus viimasel hetkel seminari läbiviimisest.
Igal nädalal korraldab ülikoolis iga osakond nii oma siseseminare kui ka doktoriseminare. Mind üllatas, et lisaks doktorantidele tulevad doktoriseminaridele peaaegu kõik needsamad inimesed, kellega kohtusin iganädalastel siseseminaridel, st kõik vanemõppejõud. Ja nad mitte ainult ei käi seminaridel, vaid osalevad ka aktiivselt artiklite aruteludel. Kui rääkisin sellest professor Jordi Galíga ja mainisin, et meil on doktoriseminaride jaoks veidi teistsugune formaat, ütles ta, et nad peavad väga oluliseks doktorantidega tihedat suhtlemist ja neile tagasiside andmist.
Sõnum on selge: eksamiteks tuleb valmistuda
Õpetamise osas jäi mulle mulje, et nõuded on seal märksa rangemad. Ma ei tea, kuivõrd saan oma kogemust üldistada ja võib-olla tulenes see osaliselt konkreetsest vastutavast õppejõust, kuid minu õpetataval ökonomeetria kursusel ei olnud näiteks võimalik vaheeksamit uuesti sooritada. Kui tudeng ei ilmunud kohale, kaotas ta automaatselt 20% lõpphindest. Lõpueksamit sai uuesti sooritada ainult juhul, kui tudeng kogus vähemalt 30% hindest. Niisugune lähenemine tundus mulle iseenesest mõistlik. Kui tulemus jäi alla 30%, viitas see sellele, et tudeng ei olnud eksamiks valmis. Sellisel juhul ei ole uuesti sooritamine kuigi tulemuslik. Seega on ka arusaadav, miks sellist praktikat ei soodustata. Sõnum on selge: eksamiteks tuleb valmistuda.
Vaheeksam koosnes täielikult valikvastustega küsimustest, lõpueksamil oli selliseid küsimusi 50% ulatuses. Õige vastus andis ühe punkti, vale vastus aga võttis ära pool punkti. Minule (ja paljudele tudengitele) tundus see süsteem tarbetult karm, kuid ka selles on oma loogika. Kui on neli vastusevarianti, siis õiget teadmata on õige variandi ära arvamise tõenäosus üsna suur – 25%. Et juhuslikku õigesti arvamist mitte soodustada, nn karistatakse valesid vastuseid.
Kiidusõnu on väärt see, et valikvastustega ülesannete kontrollimiseks kasutatakse ülikoolis optilist süsteemi, mis sarnaneb ametlikes inglise keele testides (näiteks TOEFL) kasutatavaga. Õige vastuse numbri kirjutamise asemel varjutavad tudengid vastava ruudu etteantud vormil. Tööde kontrollimiseks piisab vormide skaneerimisest ja spetsiaalse tarkvara käivitamisest, lisaks on võimalik koguda statistikat kõigi tööde ja eraldi rühmade kohta. Umbes 800 eksami kontrollimine võtab seega aega veidi alla ühe tunni. Ülesannete ja avatud vastustega testide lahendused tuleb küll käsitsi parandada, kuid seda polegi võimalik muud moodi teha.
Minu jaoks oli väga kasulik ja huvitav lugeda ka tudengite tagasisidet. Muide, küsimustik, mida nad oma ÕIS-i analoogis täidavad, on palju lühem kui meil ja koosneb vaid kahest plokist: neli küsimust õppeaine kohta ja kaks küsimust õppetöö läbiviija kohta. Lisaks hinnetele saavad tudengid jätta ka kommentaare. Olin meeldivalt üllatunud, et mitu tudengit kirjutas kommentaarides, et olin väga lahke ja heasüdamlik õppejõud. Kuna tean, et minu õpetamisstiil oli sama, mis Tallinnas, julgengi järeldada, et selline hinnang tuleneb erinevatest võrdluspunktidest Barcelonas ja Tallinnas. Olen juba ammu mõelnud, et võib-olla meil kiputakse suhtuma tudengitesse pigem nagu koolilastesse, samas kui UPF-is on õppejõu ja tudengi vahel distants suurem ning suhted ametlikumad.
Katalaanid on nii sõbralikud ja alati siiralt valmis aitama, et isegi kui sellest abi ei sünni, püsib tuju ikkagi hea
Kokkuvõttes olen Pompeu Fabra ülikoolist saadud kogemusega väga rahul. Et see aga ei kõlaks pelgalt kiidulauluna, pean tunnistama, et mitte kõik ei kulgenud üdini ladusalt. Administratiivset sekeldamist ja segadust tundub UPF-s olevat ilmselt rohkem kui meil. Näiteks ei avanud kabinetivõti (st tavaline metallvõti), mis mulle esimesel päeval anti, elektroonilist lukku, mis oli just kõigis selle hoone kabinetides välja vahetatud. Paraku töötas inimene, kes võtmetest midagi teadis, tol päeval kodukontoris. Lisaks viimasel kuul, kui eksamid olid täies hoos, avastasin ootamatult, et kavatseti kogu mööbel koos mu asjadega kabinetist välja viia, sest ruumi hakati ette valmistama järgmise professori tulekuks. Selliseid näiteid kogunes (väikese) kuhjaga, kuid katalaanid on nii sõbralikud ja alati siiralt valmis aitama, et isegi kui sellest abi ei sünni, püsib tuju ikkagi hea.
Lõpetuseks julgen anda kolleegidele ja tudengitele ühe soovituse. Igal suvel korraldab UPF väga populaarse suvekooli Barcelona School of Economics, pakkudes lühikesi intensiivkursusi majanduse, rahanduse ja andmeteaduse vallas. Kui mitte terveks semestriks, siis vähemalt paariks nädalaks tasub sinna kindlasti minna!