2018. aasta aprillis käisime ajaloo esimesel Enginaatori võistlusel. Võistlus oli põnev ja meie tiimil õnnestus see ka ära võita. Sealsamas sai otsustatud, et järgmisel aastal läheme kindlasti tagasi.
überfüüsikaliste süsteemide II kursuse tudeng Mihkel Killo | Fotod: Anna-Grete Juchnewitsch
Jõudiski kätte selle aasta kevad ja meie võistkond nimega Maitea kihutas uuesti Tallinnasse tiitlit kaitsma. Haarasime kaasa rändkarika ja paar tööriista ning jõudsime 25. aprilli lõunaks kohale. Ootusärevust jagus kõigile, tahtsime juba teada, mida me seekord tegema peame.
Peale avamist saime oma eelvooru ülesande kätte: tegemist oli oluliselt raskema tööga kui eelmisel aastal. Ülesande koostas Artec Design ja meie tööks oli valmistada alarmkell.
Missioon oli raske ja nõudis meilt palju. Järgmised 18 tundi rabasime öö läbi, et saada oma toode võimalikult heaks. Tuju hoidis üleval meeskonnasisene ja -väline suhtlus, lisaks korraldati väikeseid vahevõistlusi alates füüsilistest jõu- ja ilunumbritest ning lõpetades saalis põlevate lampide kokkulugemisega. Hommiku ja koos sellega eelvooru lõpu saabudes olime jõudnud oma kella piisavalt hästi tööle saada, et eelvoor ära võita.
Mõni tund hiljem korraldati kõigile võistlejatele bankett võitjate väljakuulutamiseks ja autasustamiseks. Selgusid finalistid ja sai head-paremat. Seejärel oli puhkeaega järgmise hommikuni, mida meie tiim sisustas näiteks kinos ja saunas käimisega. Järgmisel hommikul olime taas kell 10 platsis, valmis finaalülesandeks.
Finaalvoorus oli tarvis ehitada tuulegeneraator. Meile anti väike eelarve, et poodidest vajalikke materjale tellida. Lisaks olid mõned piirangud ja eesmärgid, et võistlus oleks põnev ja oleks selge, mida hinnatakse. Meie tiim võttis riski ja kulutas kogu oma esimese eelarve tiiviku soetamisele. Kindlasti oli see õige lüke, kuna selle 23 tunni jooksul, mis finaal kestis, saime tegeleda generaatori efektiivsuse tõstmisega. Osad teised tiimid disainisid endale tiivikuid veel siis, kui pool ajast oli juba läbi. Kokkuvõttes läks meil hästi, jõudsime rahuldava lõpp-produktini mõni tund enne aja lõppu. Sealt edasi võtsime rahulikumalt ja parandasime vaid pisidetaile.
Finaali lõppedes olid kõik osalejad väga väsinud. Kolme viimase ööpäeva jooksul olime jõudnud magada ainult ühe öö. Siiski oli tuju hea ja põnevusega vaatasime, mis teised tiimid olid valmis saanud. Kui hakati võitjaid välja kuulutama, ei olnud meie lootused just liiga kõrged, arvasime, et saavutasime kolmanda või ehk isegi teise koha. Konkurentidel olid ju tõesti muljetavaldavad tuulegeneraatorid valmis tehtud. Siiski otsustasid kohtunikud, et meie disain oli kõige parem ja oleme väärt esikohta. Oli tõesti hea tunne teist korda järjest võita ja viia seesama karikas tagasi Tartu Kolledžisse, kust me selle mõne päeva eest kaasa tõime. Kokkuvõttes oli Enginaator 2019 veel parem kui eelmise aasta võistlus ja loodetavasti jätkub selline trend ka tulevikus.
Artikkel ilmus maikuu Mente et Manus. Sirvi kogu ajakirja siin või loe artikleid ükshaaval.