Naudime sageli iseolemist ja üksinda toimetamist, märkamata kui oluline inimlik vajadus on kuulumine kellegi hulka. See loob meid tugevdavad emotsionaalsed sidemed, aitab saavutada rohkem, kui üksinda, õpetab ka raskematel hetkedel. Meile on olulised perekond ja sõpruskond. Suure osa ajast toimetame ametlikuma kolleegide-partnerite kogukonnaga. See on justkui nähtamatu võrgustik, mis meile mõjub ja mida me ise mõjutame. Ükskõik, kas vahetult koostööd tehes või virtuaalsete kanalite kaudu suheldes. Olenemata meie positsioonist, saavutustest, töösuhte pikkusest on meil ikka sellele ja iseendale mõju. Vahel võib küll tunduda, et olen väike tegija suures organisatsioonis, aga iga meie tegevus annab impulsi tervele kogukonnale. Sellepärast tasub ikka meelde tuletada väikeseid tõdesid oma kogukonna liikmetega suheldes:

Tereta alati oma kolleegi. Tervitamine on meie kultuuris pigem elementaarne viisakus ja tundub väga kummaline, kui keegi teeb seda rohkem, kui korra päevas. Tervitamise mõju, eriti, kui saab veel tervitatavale silma vaadata on oluliselt suurem. See imeväike hetk loob omavahelise sideme, võib lõhkuda selle raskuse, milles tervitajad parasjagu just olid. On toodud kirjeldatud olukord, kus tervitamine on suutnud ära hoida suitsiidi. Võta hetk tervitamiseks ka nende kolleegidega, kellega alustad suhtlust ja nad ei ole sinuga samas ruumis vaid virtuaalsel kanalil. Ka nii loote omavahelise ühenduse ja olete tervitusele järgnevas suhtluses paremas ühenduses.  

Märka ka kõige väiksemaid positiivseid asju ja ütle seda. Meie aju on loodud olema negatiivses mustris, et ära hoida kõige hullemat. Ühiskond on ammu läinud seda teed, et me ei pea kellegi toidu pärast põgenema ja enda heaolu jaoks võitlema. Meil tuleb teadlikult ennast järjepidevalt positiivsuse poole painutada. Üheks suurepäraseks võimaluseks on kolleegide juures heade asjade märkamine ja välja öeldes selle võimendamine.  

Ära anna nõu, toeta lahenduste leidmisel. Nähes kedagi abi vajamas, on üsna instinktiivne sellele hinnang ja oma nõuanded anda. Tegelikult me ei tea kogu konteksti, ka seda, milline ressurss on abivajajal olukorraga toimetulekuks. Olles toetaja, esitades küsimusi ja kuulates ära saame aidata kaaslasel oma tugevused üles leida ja tal neid arendada. Meie isiklik nõuanne on enamasti viimane, mida oodatakse, toetus keerulisel hetke aga hindamatu.

Kolleegidele tähelepanu pööramine ja nende mõista püüdmine võib tunduda mõnikord lisakoormana enda piisavalt keerulisele olukorrale. Aga sellised väikesed positiivsed teod parandavad ka enese olukorda, tõstavad kõrgemale situatsioonidest, kus me oleme, loovad meile parema ja tugevama kogukonna tööl.