Tõnis Liibek | Foto: erakogu

Kelleks Te noorena saada tahtsite ja kas Teie vanematel oli selles osas soovitusi?

Tahtsin tegelikult saada raadioinseneriks. Enamik koolipoisse tegeles siis lisaks spordile kahe asjaga: markide kogumise ja raadioamatörismiga. Minul olid kõik kolm asja olemas, sport kõige leebemalt, aga selle kõrval neljandana muusika.

Raadioamatörism hakkas nii palju külge, et oli tõsine tahtmine minna raadioinseneriks õppima. Algselt oli mõte minna õppima Leningradi. Selle koha pealt pean tunnistama, et isa mitte et sekkus, aga väikese nükke andis, et mõtle, võibolla ei tasu kohe sinna esimesest kursusest minna, et üldained on üldained ja tule esialgu Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Astusin siis mitte raadiotehnika, vaid automaatika ja telemehaanika erialale õppima. Tagantjärele võib öelda, et mul pole olnud põhjust seda sugugi kahetseda.

Kuna mul Leningradi plaan päriselt ei olnud peast läinud, siis pärast kolmandat kursust suvel võtsin kätte ja sõitsin rongiga Leningradi ning läksin Elektrotehnika instituuti, mis toonases N Liidus oli üks olulisemaid ja tuntumaid selle ala kõrgkoole. Ausalt öeldes tulin sealt saba jalge vahel tagasi. Mind oleks sinna põhimõtteliselt vastu võetud, oleksin pidanud mingid matemaatika eksamid tegema, sest seal oli matemaatika kursus põhjalikum kui siin, aga mulle mõjus masendavalt see maja, tumeroheliseks ja tumesiniseks värvitud massiivsed seinad ja vähe valgust, ja ma lasin ennast emotsionaalselt mõjutada. Tulin tagasi ja võtsin tee peal vastu otsuse jätkata oma õpinguid TPIs.

Kui peaksite uuesti eriala valima, mis see võiks olla?

Seda küsimust ma endale enam pole esitanud. Kuna olen sellel sajandil EBS-is töötanud ja seetõttu sotsiaalteaduste poole nihkunud, ei välistaks ma, et läheksin midagi sotsiaalteadustega või filosoofiaga seotut õppima. Arvan aga, et minu süsteemiinseneri taust on mind eluaeg hästi teeninud nii töises kui igapäevases elus.

Mida oma lastelastele soovitate õppima minna?

Minu vanemad lähtusid põhimõttest, et lastele ei määrita pähe omi eelistusi, ja mulle ja minu vennale öeldi, et need on teie enda valikud. Olen oma laste ja lastelastega ka sellest põhimõttest kinni pidanud või õigemini öelnudki, et kõige parem on, kui te oma valikud ise teete. Sellel on mitu head omadust: süüdistada on võimalik ainult iseennast ja piisavalt varakult tuleb ise võtta nende asjade eest täisvastutus.

Millised õppejõud on Teile tehnikaülikoolis õppimise ajast kõige eredamalt meelde jäänud?

Kaheldamatult kolm õppejõudu toonasest automaatika kateedrist: kateedri asutaja ja kauaaegne juhataja prof Hanno Sillamaa, dots Heino Ross, kes tänavu aasta jaanuaris 92-aastasena meie hulgast lahkus, ja dots Wilhelm Kracht, kes nendest kolmest ainukesena veel meie hulgas on. Minu ja ka paljude minu rühmakaaslaste hinnangul mängisid just need kolm meest väga olulist rolli nii meie erialasel kui ka inimesena kujunemisel.

Need kolm meest täiendasid üksteist väga loomulikul viisil. Hanno Sillamaa oli pühendunud, tõsine ja tulemuslik teadusmees, entsüklopeediliste teadmistega väga mitmetest inseneeria ja matemaatika valdkondadest, mida ta suutis tudengitele hästi edasi anda ja ilmselt paljusid ka teadlaseteele meelitada. Otsesõnu ta seda kunagi ei teinud, aga oma eeskujuga küll.

Heino Ross, keda kõik hellitavalt Mäiduks hüüdsid, oli hoopis teine natuur, tema oli eelkõige see, kes kujundas automaatikute vaimsust ja varjamatult rahvuslikke hoiakuid. Tema teeneks loen seda, et algatati automaatikapäevade traditsioon. Tema ettevõtmisel kujunes automaatikute tudengkonnast ja vilistlaskonnast välja omalaadne nõukogudeaegne tudengikorporatsioon.

Wilhelm Kracht on meelde jäänud hiilgava lektorina, kelle peal me kõige vahetumalt tunnetasime seda, et meie ümbruses olevad õppejõud on võimelised ka midagi maailmateadusesse andma. Ta oli ka väga võimekas juht ja administraator.

Kuidas Te tagantjärele hindate, millised olid toonase Tehnikaülikooli tugevused ja nõrkused?

Tolle aja mitmes mõttes piiratud võimalusi arvestades oli tehnikaülikool ikkagi väga arvestatav õppeasutus. Piiratus oli loomulikult see, et maailm oli geograafiliselt piiratud 1/6-ga maakerast, aga kolmest eelpool nimetatud automaatika kateedri õppejõust kaks olid kasutanud vähemasti selle riigi piirides võimalust oma kandidaadikraad väljaspool Eestit teha. Seda teaduspotentsiaali, mida automaatika erialal vajati, Eestis lihtsalt ei olnud.

Oli aga olemas selline institutsioon nagu sihtaspirantuur ja neid TPI lõpetajaid, kelles teadlasealget tundus olevat, suunati erinevatesse N Liidu kõrgkoolidesse aspirantuuri, et nendest saaksid teadusidud siia tehnikaülikooli nende erialade arendamiseks, mida ei olnud ja mida tarvis oli.

Kas haridus, mida sai Tehnikaülikoolist, vastas tollase maailma tasemele?

Ma arvan, et tehnika ja loodusteaduste valdkonnas ei olnud põhjust liigselt punastada ega kahvatuda. Loomulikult sotsiaalteadustes ja humanitaarias oli olukord hoopis teine.

Samas polnud ka tehnika ja loodusteaduste valdkonnas pilt päris pilvitu. Kõige tuntumad näited on, et ideoloogilistel põhjustel küberneetika, mis minu erialale oli kõige lähemal, oli pikki aastaid põlu all, sisuliselt teise maailmasõja lõpust, kui ilmus Norbert Wieneri aluspanev teos, kuni 1950. aastate lõpuni. Minu tudengiaeg algas 1960. aastal, kui see keeld oli lõppenud ja Rootsi päritolu N Liidu akadeemik Aksel Berg oli üllitanud venekeelse teose pealkirjaga „Küberneetika kommunismi teenistuses“, millega see laev teistpidi liikuma pöörati.

Veel tuntum ja pikemat aega põlu all olnud valdkond oli geneetika ja sellest välja kasvanud geenitehnoloogia, mille mahajäämus oli hoopis pikaajalisem ja võibolla seetõttu rängemate tagajärgedega.

Kuidas võrdleksite tollast ja tänast tudengit?

Olemuslikult liiga suurt vahet ei ole. Ilmsesti ütles väga suur osa toonaseid ja ütlevad ka tänased tudengid, et tudengiaeg on elu kõige ilusam aeg. Mida rohkem aega sellest mööda läheb, seda ilusamaks muutub. Võibolla suurem erinevus proosalisema poole pealt oli, et siis oli tudengite töötamine, vähemalt legaalne töötamine, pigemini erandlik nähtus. Oli ju avalik saladus, et tipi poisid käisid öösel kaubajaamas kaupu laadimas või teisi sedasorti töid tegemas. Aga ametlikult tööle minek oli väga piiratud.

Tubli 2/3 praegustest tudengeist töötab ja seda käsitletakse valdavalt negatiivse nähtusena, kuigi nende hulgas on kindlasti ka selliseid, kellel sellest isikliku ja erialase arengu mõttes kasu on. Ma ise läksin neljanda kursuse tudengina tööle ENSV TA Küberneetika instituuti. Selleks oli vaja taotleda luba, aga üldiselt oli kord selline, et esimese kolme kursuse tudengitele öeldi kindlasti ei, alates neljandast kursusest oli see põhjendatud juhtudel, eriti kui õppeedukusega probleeme polnud, vähemasti lubatav, kuigi mitte soositud.

Küberneetika instituuti tööle minek oli minu jaoks edaspidise töise elu kujunemisel üpris olulise tähtsusega. Seal tekkis mul tõsine huvi keemiatööstuse protsesside juhtimise ja automatiseerimise vastu. Eelkõige tänase Viru Keemiagrupi tellimusel tehtud arendustöödest kasvasid välja minu kandidaaditöö ja doktoritöö.

Kas jõudsite oma teadustöös nii kaugele kui soovisite?

Ma arvan, et jah. Tänu sellele, et Eesti 1990. aastate alguses taasiseseisvus, muutus minu elukäik mitteplaanitud viisil. Minu teadlasekarjäär tõsises mõttes lõppes 1989. aastaga, kui me hakkasime intensiivselt kavandama Tehnikaülikooli arengukontseptsiooni, ülikooli põhikirja ja neist johtuvaid revolutsioonilisi muutusi. Mitte päris märkamatult, aga teadlase rollist tuli olude sunnil, ja ma ei pea seda kindlasti vägivaldseks, lülituda teistlaadi tegevustele. Selle tõttu juhtus, et olen sellest ajast oma analüütilist ja süsteemiteoreetilist mõtlemist rohkem rakendanud hariduse ja teaduse strateegiliste arengukavade ja poliitikadokumentide koostamisele. Olen sellest valdkonnast, kus minu käega katsutavad ja silmaga nähtavad teadustulemused on, kõrvale nihkunud. Olen vahel öelnud, et minust on selle sajandi jooksul amatöörsotsiaalteadlane kujunenud.

Eesti ülikoolide ajaloos on isa-poja rektoritee olnud ainulaadne. Kas isa Agu Aarna, TPI ajaloo pikima ametiajaga rektori (16 aastat), tegemiste nägemine ei pannud punast tulukest põlema, enne kui ise otsustasite kandideerida?

Ma ei arvanud 1989. aasta sügiseni, et minu osaks sedasorti roll võiks saada. Ohutuld ka otse ei olnud, võibolla seetõttu, et olustik muutus kardinaalselt võrreldes 1960.–1970. aastatega, kui isa rektor oli. Kindlasti ei olnud ta elu jooksul kordagi öelnud, et sinust peaks ka rektor saama. Ilmsesti oli tal hea meel selle üle, et ma mõneti ka tema innustusel teadlasekarjääri valisin. Aga kui ma väga ausalt ütlen, siis juhtimine ja eelkõige administreerimine ei ole mulle küll tegevusena eriti meeldinud. See ei ole midagi niisugust, millest oleksin unistanud.

Kuidas hindate praegu oma isa teaduslikku pärandit?

Sellel on jätkuvalt oma väärtus. Loomulikult on tänaste tehniliste vahendite ja uurimismeetoditega oluliselt edasi mindud. Agu Aarna huviobjektiks oli eelkõige põlevkivi orgaanilise aine kerogeeni keemiline koostis ja kuidas sellest midagi kasulikku saada, mitte põletades, vaid keemiliselt töödeldes. See, mis 1950. aastatel ja sealt edasi isa eestvõttel tehti, oli tolles ajas valdkonna teaduse eesliinil. 1968. aastal toimus tehnikaülikoolis ÜRO põlevkivisümpoosion. Selle maavara olulisuse tõttu olid põlevkiviga seotud uuringud Eestis üks põhilisi uurimissuundi. Saadud oskusteavet on üle maailma laiali kantud nii Hiinasse, USA-sse, Brasiiliasse ja ka mujale. Praegu on eelkõige prof Margus Lopp koos kolleegidega selles suunas edasi toimetamas.

Mida peate oma kahe rektoriametiaja kõige olulisemateks saavutusteks?

Ma arvan, et kaks asja. Esimesel ametiajal 1991–1995 õnnestus läbi viia akadeemilise struktuuri ja õppekavade reform, luua tolle aja parema äratundmise järgi selline akadeemiline ja õppekavade struktuur, mis vastas paremini Eesti vajadustele. Teisel ametiajal laiendasime Eesti Teaduste Akadeemia reorganiseerimise protsessis olulisel määral tehnikaülikooli teadus­likku ampluaad ja tõime tehnikaülikooli katuse alla terve rea olulisi uusi teadusvaldkondi.

Kas midagi olulist jäi ka saavutamata?

Päris kindlasti see, et naeruväärselt väike oli investeeringute osakaal, mida meil õnnestus tolle aja kitsastes oludes saada. Nõukogude ajal sai Tehnikaülikool suuri investeeringuid, rajati Mustamäele terviklik kampus ja loomulikult oli ka 1990. aastatel visioon, et peame täielikult siia kampusesse koonduma, aga see realiseerus alles selle sajandi esimesel kümnendil.

Ma ei arva, et kõige olulisem ülikooli juures on betoon ja klaas, kõige tähtsamad on inimesed. 1990. aastate üleminekuaja üks kahetsusväärseid kaasaandeid oli, et sisuliselt kadusid lepingulised uurimistööd – see, mida tänapäeval arendustegevuseks ja innovatsiooniks nimetatakse. See on nüüd väga oluliselt kasvanud ja Tehnikaülikool, sõltumata sellest, on ta Eestis või USAs või Saksamaal, saab viljakalt areneda eelkõige tihedas koostöös tööstuse ja ettevõtlusega.

Kuivõrd õnnestus neil keerulistel aegadel inimesi ülikoolis hoida?

Arvan, et üsna hästi. Kuigi mingi hulk inimesi leidis endale sobivama tegevusvaldkonna ettevõtluses, ei olnud see märkimisväärne.

Milliseid pärast oma ametiaega toimunud arenguid tehnikaülikoolis hindate kõige kõrgemalt?

Visuaali mõttes seda, et tõepoolest on unistus terviklikust kampusest väga meeldival viisil realiseerunud. Sisulise poole pealt, et pea kõi­kides valdkondades on välja kujunenud üsna tugevad teaduskooslused.

Kuidas on Teie meelest muutunud tehnikakõrghariduse roll Eestis viimastel aastakümnetel?

1990. aastatel, kui mina rektoriks olin, oli kaheldamatult mõõnaaeg, sest noorte huvi nihkus olulisel määral nn pehmemate erialade poole ja ka üleminekuaja majanduse vajadus inseneride järele kukkus. Langes ka tehnikatudengite arv, aga majanduse minek loomulikesse rööbastesse on olukorda tugevasti muutnud.

On hästi teada, et inseneride reaalne vajadus viie kuni kümne aasta perspektiivis on kaks-kolm korda suurem sellest,  mida Eesti ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid suudavad pakkuda. Probleem on eelkõige selles, et noortel ei ole piisavalt palju huvi inseneeria, sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vastu.

Kas tänase Tehnikaülikooli arengus on ka midagi, mis kurvastab?

Olen olnud üks nendest, kes on lõrisenud TalTechi nime kasutuselevõtu üle. Suurte asjade kõrval võib see näida tühine, aga minu sügavat veendumust mööda Eesti Vabariigi ühel avalikul asutusel – Tallinna Tehnikaülikoolil – ei peaks olema ei inglise ega hiina, vaid ikka eesti keele pärane nimi. Seetõttu olen esinenud loosungiga, et lõpetame Eesti avaliku ruumi risustamise TalTechi nimega. Kõigiti vastuvõetav on TalTechi nimetus ingliskeelseks käibeks. Ka korvpalli või saalihoki nais- või meeskonna puhul olgu pealegi TalTech, aga ma ei arva, et see lühinimi tehnikaülikoolile midagi juurde andis, kuigi üks põhjendustest oli, et nähtavus ja atraktiivsus kasvab. Ülikool ei ole tavaline turundusobjekt. Mul on hea meel, et Eesti meedias kasutatakse jätkuvalt pigemini lühendit TTÜ.

Kas on soovitusi praegusele või tulevastele rektoritele, kuidas ülikooli arendada?

Ütlen ausalt, et ei ole, ja arvan ka, et see ei oleks hea mõte. Olen seda meelt, et igal tuleva­ sel rektoril peaksid olema piisavalt vabad käed enda visiooni realiseerimiseks, mis loomuli­kult peab ülikooliperega olema läbi arutatud. Pean mõistlikuks ka seda, et endine rektor või endised rektorid pigem ei tööta ülikoolis pärast ametiaega. Oma isale viidates, ta sai järgnenud rektori Boris Tammega väga hästi läbi, aga ta läks teadlikult TA Keemia insti­tuuti tööle, sest siin majas edasi töötades tekib tahes-tahtmata endal ja pigemini kolleegidel soov küsida, mis sa arvad, kas see ei ole vale, mida järgmine mees või naine tegi või ütles. Selle tõttu pean mõlemale poolele tervisliku­maks ja kasulikuks, et eelmised rektorid liiga lähedalt neid asju ei vaata ega torgi.

Mis teid tänases maailmas kõige rohkem rõõmustab või kurvastab?

Kurvastavast poolest alustades on sõda Ukrainas see, mis kõige murelikumaks teeb, seda enam, et mul on Ukrainas palju häid sõpru. Viimased tosin aastat olen mitmete projektide raames Ukrainas rahvusvahelise eksperdi ja konsultandina töötanud ja mul on siiralt kahju, mida selle rahvaga tehakse. Tahaks väga loota, et sõda lõppeb nii nagu loodavad ukrainlased ja absoluutne enamus inimesi Eestis ja mujal läänemaailmas.

See ei tähenda, et midagi rõõmustavat maailmas ei ole. Lähemalt peale hakates on mul hea meel, et mu neli last erineval viisil oma eluga edukalt hakkama saavad ja mul on tublid lapselapsed. Nende üle on kindlasti väga hea meel. Loomulikult on mul hea meel selle üle, mida me siin Eestis natuke rohkem kui kolmekümne aastaga oleme suutnud teha. Eriti hästi hakkab see silma siis, kui võrdlen seda sellega, mida ma eksperdina olen kogenud Ukrainas, Aserbaidžaanis, Gruusias, Serbias, Montenegros, Albaanias.

Maailma kaugema tuleviku osas olete pigem optimistlikult või pessimistlikult meelestatud?

Kui silmas pidada kliimasoojenemise temaatikat, kuulun ma sellesse leeri, kes algusest peale on aru saanud, et me ei saa eitada inimese rolli nendes protsessides. See ei ole puhtalt maakera pöörlemis­telje nurga muutumise küsimus ja muud geoloogi­lises ajas perioodiliselt toimuvad protsessid, siin on oluline roll inimesel. Paradoksaalselt on loodus- ja tehnikateadlased viimase paarisaja aasta jooksul sellele kõvasti hagu alla andnud. Paraku ei sisenda see, mis toimub, ja see, millises tempos see toimub, erilist optimismi.

Olen ennast pidanud paadunud optimistiks, aga arvestades inimese põhiloomust ei näe ma siin kahjuks optimismiks liiga suurt põhjust. Kui me elame piiratud ressursside tingimustes ja teisest küljest oleme kogu aeg orienteeritud sellele, et kõik peab monotoonselt kasvama, siis saab see ainult ummikusse joosta.

Ratsionaalne alternatiiv oleks, et me kaheksa miljardiga lepime kokku, et tõmbame seda tarbimise pidu koomale. Aga ma ei näe mingi­sugust jõudu, kuidas need kaheksa või ka kaks miljardit kokkutõmbamises kokku lepivad. Kui pool miljardit lepibki kokku, siis 7,5 mil­jardit ütleb, et kuulge, meie tahame ka järele proovida, kuidas see pidu päriselt käib. Me oleme ennast poolmärkamatult üsna lootusetu raja peale sättinud. Kuigi viimased 50 aastat on aeg-ajalt kella tilistatud, et sõbrad ärgake üles, aga seda ärkamist piisaval määral kah­juks ei ole ja pole ka näha seda sisemist jõudu, mis tegelikult vajalikku pööret tekitaks.

Asi pole ainult rohepöördes. Me oleme inimes­tele loonud piiratud ettekujutuse probleemi ulatusest. Probleem ise on selles, et inimtege­vuse tõttu on Maa taluvuspiir mitmes aspektis ületatud ja kliimasoojenemine on vaid üks tulemustest. Enamgi veel, me oleme loonud ettekujutuse, et probleemi lahenduseks on süsinikdioksiidi emissiooni radikaalne vähen­damine, võib-olla koos ringmajanduse edenda­misega. See kõik on tarvilik, kuid mitte piisav.

Kuidas Te inimloomuse kokku võtaksite?

Inimloomus on minu hinnangul liialt enesekeskne. Me hoolitseme eelkõige iseenda eest. See enesekesksus tekitabki surnud ringi, millest juttu oli. Enesekesksus on loomulikult indiviiditi erinev, aga see on seotud ilmsesti ka inimese põhivajadustega, eelkõige ellujäämise püüdlusega, mis suures pildis hakkab iseenda vastu töötama.

See on võibolla primitiivne vaade, aga vahel on vaja lihtsustada. Me kõik saame maailmast aru lihtsustuste kaudu, mida me kokkuvõtvalt nimetame mudeliteks. Olen suure osa elust, ehk kuni 1989. aastani matemaatiliste mudelite loomisega tegelenud ja selle tõttu oli mul pikka aega arusaam, et kõige õigemad mudelid maailmast on matemaatilised mudelid. Paraku ei õnnestu kogu maailmast matemaatilisi mudeleid teha ja selle poole püüdmine on suhteliselt viljatu tegevus. Me kõik, ilma sellele niisugust nime andmata, tegeleme päevast päeva endale kõrvade vahele maailma mudeli kujundamisega, mille abil me sellest maailmast ja ka iseendast aru saame.

Ka praegu esitan ma fragmente minu maailma mudelist. Üks osa inimese enesekesksusest ongi see, et ma saan maailmast aru ainult nii palju, kui ma oma elukogemuse, õppimise ja lugemisega olen seda mudelit loonud. Ainukene võimalus tuleviku pessimismi leevendada on tõepoolest õppimine ja haridus. Võimalikult paljude inimesteni, nende individuaalsetesse ja unikaalsetesse maailmamudelitesse tuleb vähehaaval tekitada arusaamist, mis meid oodata võib ja kuidas seda vältida. Ilmselgelt absoluutne enamus inimesi paraku ei kujutagi seda ette. Mina ja minusugused oleme samuti enesekesksed ja isekad, arvates, et minu arusaamine maailmast on õige, ja nii me sellega elame.

Kas arvate, et inimesed koloniseerivad mõne teise planeedi või kas see on mõistlik?

Minu arvates ei ole see mõistlik. See on pigem näide sellest, et me võime tänase päeva tehnoloogilise ja majandusliku võimekuse juures tükikesi sellest unistusest teostada, aga see on eelkõige energeetikaga seotud probleem. See on energeetiliselt nii kulukas, et ma ei näe sellel mingit reaalset mõtet.

Millise teadusvaldkonna arengut peate praegu kõige huvipakkuvamaks?

Ma ausalt ei oska ühtegi eelistada, pigemini eelistan meid ümbritsevast maailmast või­malikult tasakaalustatult ja terviklikult aru saada, ja ma ei pea silmas ainuüksi füüsi­kalist maailma, vaid ka vaimset maailma. Teaduse institutsiooni arengu üks kahjulikke kõrvalnähte on, et teadustegevuse olemusest tingituna oleme sunnitud võimalikult kitsa­le kõiksuse aspektile keskenduma ehk üha kitsamalt spetsialiseeruma. Üha kitsamatest, sügavamatest vaadetest tervikliku pildi kokku panemine on üha keerukam. Tänapäeval põhimõtteliselt ei ole olemas inimest, kelle kohta võiks 18. sajandi tähenduses öelda, et ta on entsüklopedist. Samas tahaksime omada maailmast võimalikult terviklikku ja tõepärast pilti. Seetõttu ma ei arva, et mõnda valdkonda oleks vaja tingimata eelisarendada või sealt mingeid läbimurdeid oodata.

Püüan maailma enda jaoks mõtestada laiemalt ja terviklikumalt, kui ma seda varem olen teinud. Mul on väike ambitsioon midagi ka kirja panna, raamatus pealkirjaga “Kuidas ma oma maailma mudelit ehitasin”. See ei ole me­muaaride raamat, vaid tagasivaade, mida ma mingisuguste maailmatükkide matemaatiliste mudelite loomisel olen teinud, ja laiemalt reaal­se maailma, isikliku unikaalse maailmamudeli ning teaduse ja kultuuri näol loodud kollektiiv­se maailmamudeli suhetest sellega. Taustaks on Karl Popperi nn kolmeosalise maailma mu­del: reaalne maailm, individuaalsed maailmad ja kollektiivse loominguna loodud maailm, mis on laias mõttes kultuur ja selle osana teadus, kuhu on kristalliseerunud see, mida me kollek­tiivselt arvame, et reaalne maailm on.

Kas oskate välja tuua mõnda teadlast, kelle üldpilti kõrgelt hindate, või mõnda raamatut, mis võtab kokku senist teadmist või seda mõtestab?

Huvitavaid raamatuid on palju ja ma ei tea kedagi, kes oleks püüdnud 21. sajandil teadmisi üldistavalt kokku võtta. Sajand tagasi oli seda tunduvalt rohkem. Ja selline vaade näiteks 1920.–1930. aastatele tekkis alles viiekümne või seitsmekümne aasta perspektiivist tagasi vaadates. Mul ei ole ka lemmikfilosoofi, eelkõige olen lugenud erinevate 20. sajandi filosoofide, näiteks Jürgen Habermasi töid.

Kui palju loete ilukirjandust?

Tunnistan ausalt, et loen ilukirjandust häbitult vähe. Olen viimasel ajal lugenud pigem ajalooalaseid raamatuid, Stalini kuritegudest, vene keisritest ja keisrinnadest.

Olete oma muusikapedagoogist emast mõjutatuna suur muusikasõber. Kui tihti veel tšellot kätte võtate?

Häbi tunnistada, peaaegu ei võta. Pigem klimberdan vahel klaverit.

Kas on veel mõni unistus, mida tahaksite teostada?

Ühel mu lastelastest oli paar kuud tagasi koo­lis ülesanne vanaisa intervjueerida, ja kõige viimane küsimus oli, et mis on õnn. Tuntud küsimus, millele raske vastata. Ma vastasin, et õnn on see, kui sul on võimalik teha seda, mis sulle kõige rohkem meeldib. Selles mõttes ma arvan enda 80 aasta peale tagasi vaadates, et olen üsna õnnelik inimene.