Teil on tehnoloogia valitsemise magister ning hetkel olete avaliku halduse doktorant. Miks otsustasite just nendel erialadel õppida? 
Ragnar Nurkse magistriõppesse tehnoloogia valitsemist õppima tulles oli mul Stockholmi Kõrgema Majanduskooli Riias, majanduse ja ärijuhtimise bakalaureusekraad ning vaheaasta kogemus Pariisis jätkusuutlikkusega tegelevas start-upis EcoVadis. Enamik minu Riia kursusekaaslaseid alustas tol ajal karjääri finantssektoris, aga minul oli tekkinud hoopis sügavam huvi majanduse, ühiskonna ja tehnoloogia arengu ning nende omavaheliste dünaamikate vastu ja otsustasin õpinguid jätkata. Esimesed Carlota Perezi loengud tehnoloogia valitsemise õppekaval veensid mind, et valik sai õige ning sotsiotehniliste süsteemide ja üleminekute raamistik on mind edaspidi olulise maailma mõtestamise lähtekohana teeninud. 
Doktorantuuri astusin viis aastat pärast magistrikraadi omandamist, kui mul oli juba põhjalik kogemus uuringute valdkonnas ning värskelt oli valmis saanud „Tööturg 2035“ mahukas stsenaariumiprojekt Arenguseire Keskuses Riigikogu juures. Mul oli huvi enda teemadega sügavamale minna ning teadsin juba, et Ragnar Nurkse akadeemiline õhustik ning inimesed on just see õige koht. Olen väga tänulik, et minu juhendaja Ringa Raudla seda huvi märkas ja tunnustas ning juba üsna pea olin tagasi koolipingis doktorandina.

Mis on Teie arvates antud valdkonna tugevus tänasel tööturul? 
Meil on vähe sarnaseid õppekavasid nagu Nurkses, mis on interdistsiplinaarsed ja aitaksid mõista meie ümber olevat maailma kogu oma keerukuses. Mul on hea meel näha, et meie instituudi lõpetanud teavad, et sotsiaalteadustes ei ole mustvalgeid õigeid ja valesid vastuseid – tuleb osata kriitiliselt analüüsida, arutleda, argumenteerida, minna sügavamale. Kui vaadata doktorantuuri perspektiivist, siis Nurkse instituudi hinnatud teadlased, rahvusvahelisus, tugevad teadusprojektid ja relevantsed uurimisteemad globaalsel tasandil annavad kindlustunde, et doktorikraadiga avanevad tulevikus Eestis või maailmas huvitavad väljakutsed nii akadeemias, avalikus sektoris kui erasektoris. 

On Teil meeles mõni lõbus/õpetlik seik/meenutus oma ülikooli õpingute ajast?
Olen kogu TalTechi õpingute aja olnud tubli tööinimene ja viimased 10 aastat ka ema, mistõttu mul ei ole tudengitele tüüpilisi meenutusi pidulistest seikadest. Küll aga jääb igavesti meelde kui palju muutis tavapärast elukorraldust COVIDi kriis. See on õppetunniks, et maailm on keerukas ja inimeste kogemused võivad olla diameetriliselt erinevad. Kui 2020. aastal oli enamik tudengeid õnnetud, et ei saa ülikoolis käia, siis mina sain ainult tänu kriisile oma doktoriõpinguid pausita jätkata – sama aasta septembris sündis mul beebi, kellega koos kuulasin veebiloenguid ja jätkasin käimasolevaid uurimisprojekte. Peame silmas hoidma, et Eesti tudengid on väga erinevates olukordades nii töö- kui pereelu osas ja me peaksime sellega üha rohkem arvestama. Doktorantuuris on see eriti oluline, sest igasugune paus jätab teadustööle sügava jälje ja tõmbab hoo maha. 

Kus töötate täna ja milline teekond viis Teid tänasele ametipositsioonile?
Olen ligi seitse aastat tegelenud avalikus sektoris strateegilise tulevikeseirega (strategic foresight) – esmalt Arenguseire Keskuses ühiskonnale oluliste tulevikuteemade juures tööturu, pensionide, andmeühiskonna tulevikeseire projekte vedades ja sellel aastal Riigikantselei Innotiimi juures praktilise tulevikeseire lähenemisi testides. Minu tulevikuhuvi kasvas aga nii suureks, et nüüd tegutsen tulevikega iseseisvalt erinevates võrgustikes  – aitan majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil koostada Eesti turismi visiooni aastani 2035, panen kokku tulevikeseire koolitust koos Disainikeskusega ja kirjutan koos emeriitprofessor Erik Terkiga tuleviku-uuringute õpikut, käin tulevikest huvilistele rääkimas. Ülikoolis olen oma juhendaja prof. Ringa Raudla juhitavas avaliku sektori katsetamise teemalises uurimisrühmas, annan riigi rahanduse aines seminare, oma kaasjuhendaja prof. Veiko Lemberiga kirjutame digiteenuste tulevikust ning paar kaaskirjutamist on veel käsil. See teekond on olnud mingis mõttes väga lihtne – minu jaoks peab olema töö intellektuaalselt huvitav ja mõjus ehk tulemus peab pakkuma ka kellelegi peale minu huvi. Selles mõttes on tore näha, et doktorantuur sobitub siia pilti väga hästi. 

Milliseid põnevaid väljakutseid tänane töökoht pakub?
Väljakutse on tulevikust põnevalt ja harivalt rääkida nii, et tulevikeseire tunduks ka kasulik! Kuigi Strateegilise tulevikeseire ja tuleviku-uuringute distsipliin on arenenud maailmas juba üle 70 aasta ja on nüüdseks põnevalt suur ja mitmetahuline, siis Eestis on tulevike kirjaoskus veel madal. Ühest küljest on tulevikeseire meetodid muutunud kaasavamaks ja arutlevamaks – tulevik on meie kõikide oma. See on ka loogiline, sest inimkond peab tulema toime mitmete pöörete ja kriisidega – rohepööre, digipööre, ühiskondlikud kiired muutused. Seetõttu on erinevate arengutrajektooridega arvestamine ja nendeks praegu valmistumine väga oluline osa näiteks strateegialoomes, disainmõtlemises ja inimkesksust loovates lähenemistes. Teisalt on hea tulevikeseire projekt ikkagi teadmispõhine ja läheb piisavalt sügavale, et mõistaksime ka oma eelarvamusi ja mõttemustreid tuleviku osas ning oskaksime luua häid ja asjalikke alternatiive. Ootame keerukatele küsimustele lihtsaid vastuseid, hea tulevikeseire projekt neid pakkuda ei tohiks. 

Olete seotud sellise põneva teemaga kui on seda tulevikuseire. Mis see täpsemalt on ning, milline võiks sellest lähtuvalt olla näiteks TalTech aastal 2035?
Kõige lihtsamalt öeldes on strateegiline tulevikeseire (strategic foresight) võimekus ette kujutada erinevaid tulevikke ja nendeks praegusel hetkel valmistuda. Eesti keeles räägime tulevikust ainsuses, justkui oleks meil üks ettemääratud tulevik, aga tulevikeseire lähenemise järgi on meil praegusel hetkel lõputu arv võimalikke tulevikke – tõenäolisi, usutavaid, eelistatavaid, vähe-eelistatud jne. Seetõttu olen kasutusele võtnud sõna tulevikeseire, mis on samal joonel muu maailma lähenemisega ja peegeldab mitme tuleviku põhimõtet. Me oleme harjunud toimetama arvuliste prognooside järgi, aga meil ei ole andmeid tuleviku kohta. Seepärast on praeguste otsuste tegemisel mitme võimaliku ja tõenäolise arenguga arvestamine adekvaatsem. Uudsete ideede leidmiseks võime tulevikuga spekuleerida ehk mõelda, millised oleksid vähem tõenäolised kuid pöördelisemad tulevikud. Mida need kaasa tooksid ja kuidas nendeks valmis olla? Kui oleme jõudnud nii kaugele, et mõistame võimalike tulevike ruumi, siis on aeg küsida, millist tulevikku me tahame? Hea visioon võib kogukonna, kollektiivi või isegi rahvuse võimsalt käivitada, aga kujutlusvõimeks ja unistamiseks tuleb anda luba, tööriistad ja võimalus. 
Ülikooli tulevik sõltub veel paljuski meie praegustest otsustest, aga täna arutelu vajavaid suundumusi on küll ja veel – mida tähendab ülikooli jaoks kahanev ja vananev rahvastik ning veelgi vähenev n-ö traditsiooniliste tudengite arv? Mis roll on uhkel ülikoolikampusel virtuaalsete õpingute ja ülikoolide maailmas? Kuidas õpetada kriitilist mõtlemist, kui tehisaju mõtleb ja kirjutab meie eest? Pikalt oleme vaevelnud akadeemilise järelkasvu küsimusega – kuidas kujutame ette teadlase ja õppejõu rolli tulevikus? Mingil põhjusel on just haridusvaldkond läbi ajaloo olnud muutustele teistest vähem vastuvõtlik ja ka pärast COVIDit nägime, et kui paljud töökohad ja teenused jäidki asukohast sõltumatuks, siis koolis ja ülikoolis mindi paljuski varasemale mudelile tagasi. Ma olen aga skeptiline kõikide inimeste osas, kes teistele tulevikku ennustavad. Julgustan TalTechi juhtkonda koos õppejõu ja tudengitega tõenäolisi tulevikke ja enda visiooni looma, et selles määramatute tegurite maailmas paremini orienteeruda ja juba praegu hakata kurssi seadma. Üks unistus mul endal siiski on – et sarnaselt Soomele ja teistele riikidele oleks ka Eestis peagi tulevikeseire magistriõppekava. Alustada võiksime kas või ühest ainest.