Ta lõpetas cum laude tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonna halduskorralduse erialal ja kaitses 1999. aastal sotsiaalteaduste magistritööd „Üliõpilaskonna poliitilised hoiakud Eesti Riigikogu IX koosseisu valimiste ajal“. Kohe peale ülikooli lõpetamist alustas Uudelepp samas ka loengute lugemist, õpetades avalikku haldust ning väljendus- ja vaidlusõpetust. Oma sisutihedate ja emotsionaalsete loengutega pälvis ta üliõpilaste suure tunnustuse. 2008. aastal kaitses A. Uudelepp Tallinna Ülikoolis doktoritööd „Propagandainstrumendid poliitilistes ja poliitikavälistes telereklaamides“ ning talle omistati filosoofiadoktori kraad riigi- ja poliitikateadustes. Alates 2012. aastast töötas A. Uudelepp dotsendina Estonian Business Schoolis. Aastatel 2014–2016 õpetas Uudelepp Eesti Kunstiakadeemias argumenteerimist ja retoorikat.

Elutee viis teda viimastel aastatel Eestist eemale. Koos abikaasa ja lastega jäi tema viimaste aastate elukohaks Prantsusmaa. Sellel valikul oli ka kurvem pool. Haigestumine, operatsioon, pikaajaline ravi, kuid kohtumistel temaga mõistsime kui õnnelik ta oli, et sai olla koos oma perega. Kiindumus lastesse oli ta elujõu allikas. Väga tähelepanuväärsed on Agu sõnad, millega ta intervjuus iseloomustas oma rasket võitlust haigusega: „Ma tahaksin, et mu lapsed mind mäletaksid, ma tahan olla koos nendega.“ Selline hingeliigutav tõdemus on omamoodi kummastav, sest eks oleme igapäevases elus kohati hakanud kaotama usku peresidemete kõikevõitvasse jõusse. Olla isa ja tunda sellest uhkust. Agu tõstis isa seisuse pjedestaalile. Agu lapsed kindlasti meenutavad oma isa sellisena nagu ta oli – tark, muhe, piiritult armastav.

Osavõtlik ja pühendunud kõigesse, mida ta ette võttis ja millesse ta uskus. Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu on meenutanud, et kiriku kellade taastamisel oli toetaja ka Agu Uudelepp koos perega. Kellad helisevad ja nende kaja paneb mõtlema neile, keda meie hulgas enam ei ole, kuid kellest mälestus jääb meis vastu kumisema nagu on unustamatu kellade kaja.  

Viimastel aastatel olid meie kohtumised tehnikaülikoolis suhteliselt harvad. Oli ta ju Eestist ka mitu aastat eemal. Aga neist viimastest harvadest kohtumistest on meile tema raskest haigusest ja keerulistest operatsioonidest hoolimata meelde jäänud jätkuvalt lahe ja humoorikas suhtlemine.

Me oleme sügavas leinas humoorika noore kolleegi lahkumise pärast. Tema võimeid ja eruditsiooni arvestades võime nentida, et tal oleks meile palju öelda olnud, ta oleks meie ees avanud uusi ja huvitavaid poliitikavaldkonna uksi, kuid saatuse tahtel ta mõttelõng lõigati läbi. Nüüd on meil võimalus vaadata üle ta kirjatöid ja noppida neist tarvilikke mõtteteri. Ealiselt noor, kuid vaimselt küps, tegus ja suutlik – sellisena me teda tundsime ja sellisena jääb ta meie mälestustesse püsima. 

Emeriitprofessor Sulev Mäeltsemees
Endise sotsiaalteaduskonna dekaan