Malle Krunks on inseneriteaduskonna materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi õhukesekileliste energiamaterjalide teaduslabori vanemteadur ja emeriitprofessor.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Lõpetasin TPI 1972. aastal. Tol ajal oli riiklik suunamine töökohtadele, kuid paremad lõpetajad said etteantud nimekirjast endale esimesena töökoha valida. Olin oma rühmas õppeedukuselt teine ja valisin ülikooli pakutud koha. 

Minu esimene amet oli insener, kellel oli küllalt suur õpetamise koormus. Edasi olen käinud ükshaaval läbi kõik akadeemilised ametiastmed insenerist teaduri, juhtivteaduri ja professorini, olen täitnud ka nii labori juhataja, dekaani kui instituudi direktori ülesandeid. 

Mida siin töötamine on teile andnud?

Võimaluse tegeleda teadustööga, töötada noorte inimeste keskel ja noortega. Võimaluse areneda teadlase ja isiksusena. 

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam ja miks?

Kõige jõulisemalt viis reforme ja muutusi läbi rektor Jaak Aaviksoo. Midagi muutus ka tegelikult, mitte ainult jutus ja paberil. Ülikoolil tervikuna tuli mugavustsoonist välja tulla, reeperjooneks sai maailma teadus, võrdlusülikoolideks Põhjala regiooni parimad ülikoolid. Pidime saama suuremaks, nähtavamaks ja tunduvalt tõstma ekstsellentsust. 

Arvan, et läbiviidud muutuste viljad ei valminud kõik tema juhtimise ajal, neid vilju valmib veel jätkuvalt. Tõsi on ka see, et paljude töötajate jaoks olid reformid liiga järsud ja kiired, kuid mina hindan tehtud muutusi väga positiivseteks.

Milline on olnud suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Selle aja jooksul on õnnestumisi olnud mitmeid – olgu selleks siis oma uurimisrühma ülesehitamine, teadustöö tulemuste publitseerimine heas ajakirjas, edukas projektitaotlus, juhendatud üliõpilase edukus ülikoolis ja spetsialistina. Ei oskagi ühte erilist õnnestumist välja tuua.

Kuid kõige uhkem olen ma järelkasvu üle – oma õpilaste üle, kes on kasvanud iseseisvateks teadlasteks, hinnatud õppejõududeks ja spetsialistideks, kellel on nii suured ambitsioonid teaduses kui ka lennukad ideed teadustulemuste materialiseerimiseks.

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Mind on paelunud teadustöö ise – selle sisu ja protsess, uue teadmise loomine, tehnoloogia väljatöötamine uudsete materjalide ja seadiste jaoks. Ülikool on andnud parajal hulgal loomingulist vabadust ning võimaluse töötada koos noorte andekate ja hakkajate inimestega. Raha teadustöö tegemiseks on reeglina tulnud teadlasel või uurimisrühmal muidugi ise leida. 

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu?

Ikka tööd tehes ja ebaõnnestumistest üle olles. Töömeeleolu hoidmiseks on üliolulised head inimestevahelised suhted uurimisrühmas, sisepingete puudumine. 

Kuidas olete hoidnud töö ja eraelu/hobide tasakaalu?

Mulle on siiani arusaamatu, mis on selle tasakaalu kriteerium. Olen teinud kompromisse – juba teadlasetee alguses sai mulle selgeks, et mingi tõsise eesmärgi saavutamiseks tuleb väga kõvasti tööd teha ja 8-tunnine tööpäev ei pruugi olla piisav. Kompromisse on tulnud teha tegelikult kogu teadlasekarjääri jooksul ja ma ei võta seda kuidagi traagiliselt, sest teadlane ei ole amet, vaid elustiil. Mulle on see sobinud ja mu pere on seda aktsepteerinud. 

Mis hobidesse puutub, siis neid on mul alati olnud ja nendeks olen alati aega leidnud – ikka kompromisse tehes. Hobidega tegelemine ei lase vaimul väsida. Tõsi on küll see, et mida enam on aeg edasi läinud, seda rohkem on jäänud aega hobide jaoks. 

Loe ka intervjuud Malle Krunksiga Mente et Manust nr 1870.

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.