Akadeemik Margus Lopp on loodusteaduskonna keemia ja biotehnoloogia instituudi keemia osakonna juhtivteadur, emeriitprofessor.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli 1973. aastal ja mind suunati Teaduste Akadeemia Keemia Instituuti Tallinnas, vaneminseneri töökohale palgaga 135 rubla kuus. Edasi, pärast Ülo Lille tulekut puhaste ainete sektori juhatajaks 1975. aastal, hakkasin tegelema prostaglandiinide keemilise sünteesiga. Seal sai alguse ka minu teadlasekarjäär. 

1981. aastal kaitsesin teaduste kandidaadi kraadi ja sain prostaglandiinide keemilise sünteesi suuna juhiks. Eesti vabariigi taastamise järel sai minust orgaanilise sünteesi osakonna juhataja Keemia Instituudis. 1997. aastal valiti mind Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise keemia professoriks ja samast aastast sain ka ülikooli keemiainstituudi direktoriks. Aastaks 2002 oli selge, et Keemia Instituudi arengu loogiline jätk on liitumine Tallinna Tehnikaülikooliga. Olin selle liitumise initsiaator ja oluline osa Keemia Instituudist jätkas Tehnikaülikooli keemiainstituudis.

Kui rektor Andres Keevalliku juhtimisel loodi matemaatika-loodusteaduskond, siis 2004. aastast olin selle teaduskonna dekaan. Aastatel 2015–2020 olin Tallinna Tehnikaülikooli kuratooriumi liige. Emeriteerusin aastal 2022. Teaduslikku tegevust olen jätkanud kogu aeg.

Mida siin töötamine on teile andnud?

Ülikoolis töötamine on mulle andnud eluks ajaks huvitava tegevuse, püsiva ja hea sissetuleku, ühiskondliku tunnustuse akadeemiku tiitli, teaduspreemiate ja autasude jmt näol ning väga meeldiva akadeemilise töökeskkonna ja rahulolu teaduslike õnnestumiste üle. 

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Olen kogu aeg, kuni tänase päevani olnud tegus ja seetõttu on raske parimat aega välja tuua. Mul on rektoritega (Olav Aarna, Andres Keevallik, Peep Sürje, Jaak Aaviksoo, Tiit Land) olnud alati hea ja töine läbisaamine. Reformidele vaatamata tuleb oma töö ja teadusega ikka ise hakkama saada. See on kõige olulisem suunis. 

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Ma ei oska välja tuua ühtegi suurt ebaõnnestumist. Väikesi tuleb küll tihti ette, kui sinu värske ja suurepärane teadusidee on juba kellegi poolt ära tehtud. Aga minu väljatöötatud meditsiinipreparaat vasotsükliin jäi poliitilise pöörde aega ja niimoodi lõpuni viimata; ühend MM-706, millel näen ka tänapäeval perspektiivi, jäi samuti lõpuni viimata. Tagasi vaadates leiad nii mitmegi asja suhtes, et oleks pidanud veel seda tegema ja tunned kahju, et ei taibanud laiemalt mõelda jne. See on tagantjärele tarkus. 

… ja suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Teaduses võib pidada kordaminekuks veterinaaria preparaadi estufalaan tootmisse jõudmist. Teaduslikus mõttes 1,2-diketoonide asümmeetrilise oksüdatsioonireaktsiooni avastamist ja läbiuurimist. Praktilises tegevuses pean aga suureks kordaminekuks firma ProSyntest loomist ja arendamist. Praeguseni töötab see firma Cambrex Tallinna nime all väga edukalt Akadeemia Teaduspargis. 

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu?

Alati on palju teaduslikke ja inimestevahelisi probleeme. Minu tegevusskeem on järgmine: kõigepealt anna aega ja mõtle ning ela ise probleem läbi. Seejärel on aega seda lahendama hakata.

… ja kuidas töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Eraelu ja töö tasakaalu on raske saavutada – mingi pool saab alati kannatada. Oleme siiski abikaasaga, kes on samuti teadlane, üksteisesse mõistvalt suhtunud ja hakkama saanud. Minu hobid – talu-suvila pidamine Saaremaal, suvine kalapüük ja metsas seente korjamine – on väga tasakaalustavad tegevused, mis aitavad tekkinud pingeid maandada.

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.