Mari-Klara on pärit Tartust ja akadeemikute perekonnast, aga veel ülikooliõpingute alguses ta enda jaoks samasugust tulevikku ei näinud. Pärast keskkooli unistas ta lenduriks saamisest, aga läks siis hoopiski IT Kolledžisse õppima ja asus samal ajal tööle äritarkvarafirma SAP konsultandina. „Töö ja kliendid olid toredad, aga poolteist aastat hiljem tundsin, et mu päevad võiksid olla vaheldusrikkamad. Siis ei olnud see veel küll teaduse kutse, vaid soov reisida ja maailma näha.”

Mari-Klara jaoks oli kõige loogilisem viis selleks minna välismaale magistrit tegema. IT Kolledžis kuulutatud stipendiumipakkumise kaudu jõudis ta Saksamaale Lübecki ülikooli juurde kuuluvasse International School of New Mediasse, praktikakoha aga leidis ta Lõuna-Prantsusmaal. „Sain neljaks kuuks praktikale SAP Research Labsi Sophia Antipolises, kus mulle väga meeldis. Sealt hakkas minu tee teaduse suunas hargnema. Näiteks sain seal soovituse teha doktorikraad kindlasti USA-s. Magistriõppe järel läksin tööle Saksamaale rakenduslikke teadusuuringuid tegevasse Fraunhoferi instituuti. Tegelesin seal kasutajakogemuse (User Experience) teemadega ja see oli samuti tore, aga töötempo kuidagi aeglane. Samas oli mul seega töö kõrval aega õppida GMAT-testiks, mis oli vaja ära teha, et minna USA-sse edasi õppima.”

Arvutitest juhtimisteemade poole

Test sai tehtud ja Mari-Klara võeti vastu Bentley ülikooli uude doktoriprogrammi. „Pääsesin programmi, mis olid vaid kaks aastat vana ja mida vedasid maailma tipud Inglismaalt, kes olid selle ka üles ehitanud.” USAs doktorikraadi tegemine oli tema sõnutsi ainuõige otsus. Eelkõige soovitab ta sealset süsteemi neile, kellel ei ole endal veel täit selgust, mis teemal kraad teha, ega ka metodoloogilisi teadmisi. Ameerika süsteem ja struktuur aitab sellele kõigele kaasa, lisaks ka võrgustike loomisele ning teadusmaailma sisseelamisele. „Tööd peab ikka rabama nagu loom, aga mulle tundub, et toetust oli palju rohkem kui enamikus Euroopa programmides. Enamasti on seal kõik jäetud doktorandi enda otsustada, mis tähendab, et ühtpidi on palju paindlikkust, aga teistpidi ei ole turvalisuse tunnet: ise tuleb kõigega hakkama saada ja endal peab olema selge teadmine, kuidas edukas olla.“

Doktoriõpet näeb Mari-Klara kui enese avastamise aega. Ameerikas oli selleks ette nähtud neli aastat, millest kahel esimesel võetakse palju kursuseid, et kinnistada baasteadmised. Siis tuleb läbida rasked eksamid ja viimased kaks aastat keskendutakse doktoritöö kirjutamisele ning kogutakse õpetamiskogemust. „Doktoriõppe alguses keskendusin sellele, kuidas inimese ja arvuti suhtlust paremini disainida. Õpingute jooksul läks mu fookus aga laiemaks, liikusin üha enam juhtimise ja ärikorralduse suunas. Uurisin, kuidas töö välja näeb, kui see on tehniliselt hästi läbi põimunud.”

Töö ja isiklik elu tasakaalus

Doktoriprogrammide hea tava on, et oma kasvandikke ülikooli ei värvata, vähemalt vahetult pärast lõpetamist. Mari-Klara ees oli seega variant kandideerida USAs abiprofessori või järeldoktori kohale või naasta Euroopasse. „Mulle Ameerikas väga meeldis, aga samas tundus kuidagi võõras mõte seal edasi elada ja pere luua. Minu viimasel sealoleku aastal toimus ka Bostoni maratoni pommitamine ja see tekitas kuidagi kõheda tunde ning pani samuti tagasitulekule mõtlema.”

Eestisse Mari-Klara siiski pärast doktorikraadi omandamist veel naasta ei soovinud. Ta kandideeris tööle Inglismaale, Šveitsi, Taani ja Soome ning otsustas pärast intervjuusid Kopenhaageni kasuks. „Mulle meeldis algusest peale Taani puhul see ühtehoidev tunne, et kolleegidena tehakse asju koos, samuti see suhtumine, et elu ei ole ainult töö. Ühtpidi meeldivad mulle väga ambitsioonikad inimesed, aga ükskõik mis vahenditega tipu suunas pürgimine mitte. Minu jaoks on oluline ka lihtsalt elu nautida, mitte 24/7 tööle mõelda.” Kopenhaagen pakkus Mari-Klarale kõike, mida ta soovis, nii karjääris kui ka hea elu mõttes üldisemalt. Aga kui enne pandeemiat ta isegi ei mõelnud Eestisse tulemisele, siis koroonakriisi tulemusena kadus sealne mõnus sotsiaalsus. Lisaks sai Mari-Klara emaks ja see pani teda oma elu ning prioriteete veelgi enam ümber hindama.

Tulevik on väärtust loova digitöö päralt

Eestisse kolis Mari-Klara koos perega möödunud kevadel ja augustis asus ta tööle TalTechis juhtimise valdkonna professori ning doktoriprogrammi eestvedajana. Tema fookus on digimuutused ja tulevikutöö. „Töö digitaliseerimisel on palju trende ja kõik need on seotud digitehnoloogiate kasutuselevõtuga, millega kaasneb protsesside ümberkujundamine. See toob kaasa uued võimalused, aga kindlasti ka väljakutsed. Digiteerimine seisneb lihtsalt analoog-tööprotsesside digitaalseks muutmises, nii et protsesse saab paberi asemel tarkvaraga juhtida. Digitaliseerimise puhul aga vaadatakse, mis väärtust saab juba digitaalsest tööprotsessist luua – kas midagi on võimalik optimeerida, integreerida, efektiivistada.”

Olulise tulevikutöö trendina toob ta välja ka andmeanalüütika. Kõik, mis me digimaailmas teeme, jätab jälje ja tarkvarade loojad saavad seda infot millekski ära kasutada. „Hea näide on Microsoft, kes analüüsib Office 365 programmide kasutajate tegevusi, et hinnata nende produktiivsust ja anda selle põhjal soovitusi, kuidas inimesed võiksid oma tööaega paremini organiseerida.”

Mari-Klara huviorbiidis on ka töö vaimne pool. Üha enam räägitakse tehnostressist ja digiteadlikkusest ehk sellest, kuidas seadistada tehnovidinaid nii, et need ei haaraks kogu aeg tähelepanu ning ei tekitaks ärevust. „Me lihtsalt väsime tehnoloogiast ära, sest kogu aeg peab mingit probleemi lahendama ja uusi funktsioone õppima. Küsimus ongi selles, kuidas kasutada tehnoloogiat nii, et oma vaimset tervist säästa.”

Tehnoloogia ei tohiks juhtida, vaid nõu anda 

Viimase aja kõige kuumema teemana toob Mari-Klara esile tehisintellekti, mis on osa automatiseerimise trendist. Tehisintellekti rolli nähakse siiski eelkõige tööle kaasaaitamises ja selles, et olla inimestele partneriks, selle asemel, et neid asendada. „Küsimus ongi selles, kuidas disainida tehisintellekt nii, et see ei võtaks juhtrolli. See on keeruline, kuna tehisintellekti kasutamisel toimub sageli rollivahetus, näiteks kui juhid seda oma töös rakendavad. Nad saavad tehisintellektilt soovitusi teha nii või naa, samas nad on ise harjunud oma tiimile suuniseid jagama. Tehisintellekt võib anda juhile märku, et mõne töötajaga on vestlus tegemata või et on oht, et teine tiimiliige võib peagi arenguvõimaluste puudumise tõttu lahkuda. Juht on ühel hetkel rolli võtja ja tehisintellekt selle andja ja taoliste müksamiste pahupooleks on segadus: kes siis lõpuks otsustab, kuidas tööd teha ning inimesi juhtida.”

Mari-Klara tajub, et Eesti ettevõtted on hästi avatud ja valmis eksperimenteerima, mis puudutab tulevikutööd. Selle asemel et sukelduda pea ees uute lahenduste kasutuselevõtmisse, mõeldakse läbi nende võimalik mõju nii juhtidele kui ka töötajatele ja lisaks eetilised küsimused. „Näen väga selgelt, et fookus on vaimse tervise hoidmisel ja inimeste hoidmisel,“ lisab ta.

Teadustöö ja juhendamine käsikäes

Mari-Klara sai Eesti Teadusagentuurilt tagasipöörduva teadlase toetust ja uurib nüüd selle toel, kuidas platvormitöö ehk lokaalse juhutöö tegijad oma tööd väärtustavad ning kuidas ühiskond ja meedia seda tööd ja selle tegijaid kajastavad. Mari-Klara teeb seda projekti Bolti näitel, sest ettevõte on Eesti ühiskonnas huvitav juhtum – ühtpidi idufirma edulugu, teistpidi räägitakse üha rohkem juhtide ja kullerite kehvadest töötingimustest.

„Mulle ei ole selge, kuidas ühiskond selliseid platvormitöö tegijaid väärtustab. Koos ühe doktorandi ja järeldoktorandiga teeme meediaanalüüsi alates Bolti (endine Taxify) asutamise ajast ning intervjuusid juhtide ja kulleritega. Tahaksime ka väga Bolti tippjuhte kaasata.”

Sellest kevadest juhendab Mari-Klara TalTechis loenguid, bakalaureuse tudengitele viib ta läbi uurimistöö meetodite seminari ja magistrantidele digimuutuste kursust. Doktoriprogrammi juhina on ta ka doktorantide juhendaja. Tudengid annavad Mari-Klarale energiat ja inspiratsiooni, õpetamiseta muutuks töö tema arvates igavaks.

Ülikooliharidust näeb Mari-Klara jätkuvalt olulisena ja just kombinatsioonina traditsioonilistest ning uuematest lahendustest. „Inimesed ja nende eelistused on väga erinevad: ma arvan, et ruumi on nii bakalaureuse- ja magistrikraadile kui ka näiteks mikrokraadidele. Viimased on eriti head just enesetäiendamiseks igasugustes digioskustes. Just bakalaureuse kraadil näen ma lisaks hariduse andmisele tugevalt sotsialiseerumise funktsiooni, sest seal luuakse professionaalseid kogukondi inimestega, kes on tulevikus tööturul olulisteks mõttekaaslasteks. See on ka Eesti majanduse arendamise mõttes tähtis, sest tekivad uued ideed ja võrgustikud.”

Visioon Eestist kui digitöö riigist

Tööalaselt on Mari-Klara jaoks oluline koostöö arendamine oma tiimiga ja üksteiselt õppimine. Ta soovib enda juhitavat doktoriprogrammi parendada ja just doktorantide toetamise poolt tugevamaks muuta. „Mulle väga meeldib doktorantidega tegeleda, nendega suhelda ja neid juhendada – tahaksin kindlasti seda jätkata. Samas on minu kirg suuresti ikkagi just teaduse tegemine, sest mulle meeldib asju uurida, andmetega tegeleda ja kirjutada. Mulle tundub, et Eestist võiks e-riigi ja tugeva startup’induse kuvandi toel saada digitöö kompetentsikeskus. See on üks mu pikaajalisem visioon,” ütleb ta.

Mari-Klara ütleb, et tema reisikihk ei ole kuhugi kadunud. Sageli eelistab ta Itaaliat, kus on hea perega koos head toitu nautida ja kus on ka hinna-kvaliteedi suhe hästi paigas. Teadusega seotud reisid on teda viinud aga väga kaugetesse ja eksootilistesse paikadesse ning ilmselt tuleb seda ette ka tulevikus.

Tööst vabal ajal meeldib Mari-Klarale süüa teha, sest see aitab mõtted välja lülitada ja lõõgastuda. „Süüa meie perele väga meeldib. Oleme tihti valinud ka reiside sihtkohti selle põhjal, kus on head restoranid ja maitsev toit. Eestis leidub neid samuti palju.”

Talispordialad on samuti ühed Mari-Klara lemmikud, aga nende harrastamine on viimastel aastatel veidi unarusse jäänud. Akadeemikule kohaselt loeb Mari-Klara palju raamatuid, tööga seoses erialast ja vabal ajal populaarteaduslikku kirjandust. „Mind väga huvitab neuroteadus ja see, kuidas meie aju töötab. Kui ma ei tegutseks oma alal, siis tahaksin just seda valdkonda uurida.”

---

Mari-Klara Stein

• Mari-Klara Stein on juhtimise valdkonna professor ja doktoriprogrammi juht TalTechi ärikorralduse instituudis ning Copenhagen Business Schooli digitaliseerimise instituudi kaasprofessor.

• Tal on doktorikraad Bentley ülikoolist Ameerika Ühendriikides. Mari-Klara teadustöö keskendub digimuutustele ja tulevikutööle, ta on sel teemal kirjutanud mitmes juhtimisajakirjas (nt MIS Quarterly ja Journal of Management Studies). Samuti tegutseb ta toimetajana ja tegeleb aktiivselt mentorlusega.

• Ta on saanud CIONETi Euroopa aasta teadustöö auhinna ja Association for Information Systemsi (AIS) karjääri auhinna.

Allikas: https://director.ee/2023/03/23/mari-klara-stein-tehnoloogia-ei-tohiks-juhtida-vaid-nou-anda/