„Minu jaoks on oluline uurida, kas uued süsteemid aitavad inimestel oma tööd paremini teha või viivad nad hoopis olukorda, kus otsustusruum väheneb, töö killustub ning vastutus hajub. See ei ole ainult tööelu küsimus, vaid puudutab ka õiglust, usaldust ja ühiskonna sidusust,“ rõhutab Stein. Küsimuse, miks inimese ja AI koostöö ei toimi alati nii, nagu oodatakse, paiskab ta õhku - ja annab sellele ka vastuse auhinna pälvinud teadusartiklis, mis ilmus väljaandes Information and Organization.

Kust sa pärit oled ja kui kaua oled teadusvaldkonnas tegutsenud?

Olen pärit Tartust. Teaduseni jõudsin ühtepidi liinis „käbi ei kuku kännust kaugele“ (ka vanemad on teadlased), aga teistpidi ringiga. Enne akadeemilist karjääri õppisin ja töötasin IT-valdkonnas, tegutsesin muu hulgas SAP konsultandina ning puutusin lähedalt kokku sellega, kuidas tehnoloogia organisatsioonides päriselt toimib. Just see teekond ongi kujundanud minu vaatenurka. Doktorikraadi kaitsesin 2013. aastal Bentley Ülikoolis Ameerika Ühendriikides, seega olen teadusmaailmas tegutsenud juba üle kümne aasta.

Kuidas sa teadusesse sattusid ja mis sind teaduse juures köidab?

Mind tõi teadusesse soov mõista tehnoloogia mõju inimestele palju sügavamalt, kui igapäevatöö seda võimaldas. Praktika ja töö rahvusvahelises tehnoloogiakeskkonnas Saksamaal ja Prantsusmaal näitasid kiiresti, et uued digilahendused ei muuda ainult tööriistu, vaid ka inimeste rolle, valikuid, koormust ja võimalusi. Just see ongi mind teaduse juures kõige rohkem köitnud – võimalus uurida ühiskondlikult olulisi muutusi analüütiliselt, aga samas inimlikku mõõdet kaotamata. Mind huvitab, kuidas teha nähtavaks need muutused, mis kipuvad tehnoloogia vaimustuse varju jääma.

Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine oluline on?

Praegu keskendun küsimusele, kuidas tehisintellekt, andmestumine ja platvormiloogika muudavad töö sisu, juhtimist ja töötajate autonoomiat. Tehnoloogia areng on kiire, kuid organisatsioonid ja ühiskond tervikuna ei pruugi alati samas tempos kaasa mõelda, mida need muutused inimeste jaoks tegelikult tähendavad. Minu jaoks on oluline uurida, kas uued süsteemid aitavad inimestel oma tööd paremini teha või viivad nad hoopis olukorda, kus otsustusruum väheneb, töö killustub ning vastutus hajub. See ei ole ainult tööelu küsimus, vaid puudutab ka õiglust, usaldust ja ühiskonna sidusust.

Mis on sinu teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud avastused?

Üks olulisemaid arusaamu minu valdkonnas on olnud see, et töö digitaliseerimine ei ole kunagi ainult tehniline muutus. Digitaalsed süsteemid, algoritmid ja andmepõhine juhtimine kujundavad väga otseselt seda, kuidas inimesed töötavad, kui palju neil on iseseisvust, kuidas sünnivad otsused ning kuidas tajutakse õiglust ja kontrolli. Sama oluline on olnud avastus, et digitaalsed töövormid võivad küll pakkuda paindlikkust, kuid samal ajal luua uusi ebakindluse ja kaitsetuse vorme. Nende nähtuste nähtavaks tegemine on aidanud tuua töö tuleviku aruteludesse rohkem sotsiaalset ja inimkeskset mõõdet.

Mis on sinu uurimisvaldkonnast lähtudes tänases Eestis või maailmas kõige olulisem probleem?

Minu hinnangul on kõige olulisem küsimus see, kuidas tagada, et tehnoloogia ei hakkaks inimest juhtima, vaid toetaks teda. Suurim risk on minu meelest see, et tehnoloogilise võimekuse kasvuga ei käi kaasas samaväärne vastutus töö kvaliteedi, inimeste heaolu ja otsustusvabaduse eest. Eestis on see eriti oluline, sest meie digivõimekus on suur ja seetõttu on ka vastutus olla eeskujuks selles, kuidas tehnoloogiat tööelus targalt ja inimkeskelt kasutada.

Teadustöö tulemus, mille üle oled eriti uhke?

Eriti uhke olen selle üle, et minu teadustööd on avaldatud maailma tippajakirjades, ning et üks minu kaasautorluses valminud artikkel pälvis 2016. aastal Euroopa aasta teadusartikli tunnustuse CIONET-ilt. Need saavutused annavad kinnitust, et töö tulevikku, algoritmilist juhtimist ja töö digitaliseerimise inimlikke tagajärgi käsitlevad küsimused on rahvusvaheliselt olulised. Hiljutine (2025) aasta teadusartikli auhind (TalTechi aasta parim sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna teadusartikkel - toim) tegi ka väga rõõmsaks, eriti kuna tegemist oli teoreetilise artikliga, mis üsna süvitsi lahkas inimeseks olemise võlusid ja valusid ja nende rolli inimese ja AI koostöö kitsaskohtades. Olen väga uhke, et olen suutnud panustada trendi, kus emotsioone peetakse nüüdseks tehnoloogia- ja äriuuringutes oluliseks ja teadustööd väärivaks. Minu doktorantuuri algusajal (2009-2010) öeldi mulle veel korduvalt, et inimestel pole emotsioone tehnoloogiaga seoses.

Mida sa oma teadustöös veel korda sooviks saata?

Soovin aidata kaasa sellele, et tuleviku töö ei kujuneks lihtsalt tehnoloogiliselt tõhusamaks, vaid ka inimlikumaks ja sisukamaks. Tahaksin, et minu teadustöö toetaks organisatsioone, poliitikakujundajaid ja töötajaid selliste otsuste tegemisel, kus AI, andmed ja algoritmid suurendavad inimeste võimekust, mitte ei kahanda autonoomiat ega töö tähenduslikkust. Samuti soovin jätkata Eesti töömaailma uurimist laiemas rahvusvahelises võrdluses, et siinsete digimuutuste kogemusest oleks kasu ka mujal.

Originaalartikkel ilmus Delfi Forte-s.