Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Tootearenduse ja tootmistehnika eriala tootearenduse suuna magister Mari-Ly Klaats on valmis teinud uue Iseauto mehaanilise alusvankri ning lubab, et ei kao pärast lõpuaktust ülikoolist kusagile – uue auto arendamisest on saanud tema igapäevane töö ning ülikooli ruumid ja inimesed on talle südame külge kasvanud. Intervjuuks kohtume tema lõputöö esitamise päeval, kui ta on hommikul esitlenud kahte iseautot London City linnapeale, seejärel esitanud oma magistritöö ja õhtul ootab ees suurem pingelangus.

Räägi oma praegustest tegemistest ülikoolis.

Lisaks lõputöö kirjutamisele töötan alates sügisest Iseauto projekti juures: olen käinud autot tutvustamas Eestis, Soomes, Brüsselis ja mujalgi ning jaanuarist alates teen seda tööd ettevõttes AuVeTech, mis tegeleb juba uue, tänavalegaalse isesõiduki arendamisega ja ka selle ärilise poolega. Mina tegin uuele mudelile mehaanilise konstruktsiooni ja sel teemal valmis mu magistritöö, jaanuarist on minu peal ka rohkem kogu projekti koordineerimise kohustusi. Täna käis see auto esimest korda õues, esitlesime mõlemat sõidukit London City linnapeale ja kui läbi sõitis ka Starshipi robot, pakkusid need kolm ikka päris head vaatepilti.

Miks tehnikaülikool, miks tootearenduse eriala?

Mul on alati olnud rohkem vaistu numbrite ja reaalainete peale ning Tehnikaülikool on mul alati silme ees olnud. Teine asi, juba gümnaasiumis panin endale edasiõppimiseks eesmärgi, et see ei tohi midagi lihtsat olla – tahtsin sellist eriala, millel on tulevikku ja kus ma pean pingutama. Erialasid uurides tundus tootearendus ja tootmistehnika teistsugune, eriti naisterahvale, ja seal tundusid olema õppeained, mis nõuavad mult pingutust. Ega ma midagi oodata osanud, aga teadsin, et õpin siin mehaanikat ka ja kuna mulle meeldib vahel vaikselt nokitseda ja käsi määrida, siis sobis see hästi. Siiamaani pole olnud hetkegi, mil oleksin oma otsust kahetsenud. See on avanud mu silmad erinevatele vaatenurkadele, aga ei mingit kahetsust.

Millised need üllatused on olnud?

Kui algsest ideest, mida on võimalik arvutis visualiseerida, tekib reaalne käegakatsutav objekt. Mulle väga meeldib see!

Võluri tunne?

Just, ja see on vägev! Kui IT inimesed valdavalt virtuaalsel kujul loovadki, siis mina saan valmis käegakatsutava produkti. Kui seda vaatad ja mõtled, et oled selle ise teinud, siis on ikka hea tunne küll!

Mida Sa oled õppetöö kõrvalt TalTechis teinud?

Kokku olen siin õppinud viis aastat, aga aktiivseks hakkasin ülikoolis alles kolmandal aastal ja see on küll üks asi, mida ma kahetsen. Tudengielus osalemine annab ülikooliajale nii palju juurde! Olen kõigile, kes on hiljem õppima tulnud, öelnud, et liituge erinevate organisatsioonidega. Esiteks see hoiab teid ülikoolis ja teiseks annab õppetöös vahelduse saamine palju juurde.

Esmalt liitusin ma mehaanikateaduskonna üliõpilasnõukoguga ja sellest ajast peale on olnud ülikooliaastad palju põnevamad. Käisime partnerülikoolides ja konverentsidel, sain tutvuda teiste mehaanikatudengitega üle Euroopa, koduülikoolis korraldasime spagetisilla ehitamise võistluse, huviõhtuid... Hiljem olen tegutsenud Kultuuriklubis ja osalenud õppeaasta avalöögi, tudengkonna sünnipäeva, nüüd ka linnakupeo korraldamises. 2016. aastal korraldasin Robotexil konkursse ja esimest Robotexi konverentsi.

Ma olen kogu ülikooli vältel õppimise kõrvalt ka tööl käinud, olen alati endale ise elatist teeninud. Eks see õppetöö kõrvalt töötamine rööviski algusaastatel kogu mu aja...

Kolmandal aastal siis loobusid tööst või leidsid viis lisatundi ööpäevas?

Alati leiab aega, kui tahad! Ja alati peab oma tegevusi tasakaalustama! Koolis käimine ja töötamine on väga raske, aktiivne olemine tõi vaheldust ja hoidis rohkem järje peal. See andis võimaluse lülitada end koolielust välja, tööelust välja – ainult kooli ja tööga seotud kohustuste koorem oleks ikka täitsa ära tapnud. Nii et aktivism mitte ei võtnud mult viis tundi ööpäevas, vaid hoopis andis motivatsiooni ja seeläbi justnagu ka aega juurde.

Aga esimestel aastatel ma lihtsalt ei teadnud tudengiorganisatsioonidest ja kaasalöömise võimalustest midagi, ma ei tulnud selle pealegi, et kuskilt midagi sellist otsida. Üliõpilasnõukokku sattusin nii, et kuulsin kõrvalt, kui mu oma kursakaaslased sellest rääkisid ja mind kaasa kutsusid.

Paari nädala pärast saad magistrikraadi. Kas ülikooliukse paned selja taga kinni hea tundega?

Ma ei pane ust selja taga kinni! Mulle tõesti meeldib siin ja loomulikult on kahju, et kooliõpingud läbi saavad, aga jään kindlasti ülikooliga seotuks. Tunnen end siin koridoride peal alati väga koduselt ja ma ei jäta vähemalt lähiaastatel ülikooli maha: arendame Iseautot edasi ja toodame neid juurde, proovime end rohkem linnapilti tuua.

Oled Iseautot tutvustamas käinud Aalto ülikoolis, Lätis ja Brüsselis, lisaks delegatsioonid kohapeal. Meie jaoks on see tähtis, aga kas tegelikult on kõigil tehnikaülikoolidel oma isejuhtivad sõidukid juba laborites ja meie oma polegi midagi erilist?

Kindlasti on palju ettevõtteid, kes autonoomseid sõidukeid arendavad, aga meil on buss, mis lisaks toimimisele näeb ka huvitav välja ja tõmbab päris kõvasti pilku, nii et huvi meie vastu on väga suur. Kui Brüsselis käisime, siis pärast konverentsi ütlesid korraldajad, et meil oli kõige atraktiivsem boks. Ülikooliski käivad pidevalt delegatsioonid üle maailma ja tahavad autot näha, ja mina siis muudkui tutvustan, nii et vahepeal poisid laboris naljatavad, et Mari-Ly, sa peaksid endale giidipaberid tegema. Paljud tulevad koostöö eesmärgil, tullakse uurima tehnilisi lahendusi, aga ka lihtsalt uudistama. Küsitakse kõike: tehnika poolt, mehaanikat, kuidas töötab, mis visioon on...

Mis visioon siis on? Ülikool ei hakka neid ju kunagi tootma.

Ülikool tõesti tootma ei hakka ja sellepärast saigi loodud OÜ AuVeTech. See on ettevõte, mis võttis Iseauto arendamise üle ja hakkab tootma ka uusi sõidukeid – teine auto on kohe valmis ja kolmas-neljas juba tootmises, oleme meeskonda kasvatanud ja kutsunud tagasi vanu olijaid, nii et suurem osa on tudengid või TalTechist tulnud inimesed ja ettevõte on ülikooliga tihedalt seotud.

Konkreetne plaan on sõidukeid juurde toota ja reaalselt tänavale sõitma saada. Seaduslik pool on siin isegi üks aeganõudvamaid: praegu käivad läbirääkimised mitme riigiasutusega, et millisesse kategooriasse Iseauto registreerida ja millised nõuded tuleb täita, et sõiduk saaks reaalselt liikluses osaleda. Pilootprojektina seda kusagile trassile pooleks aastaks sõitma saada on Eestis õnneks üsna lihtne.

Võidujooks käibki maailmas praegu selle peale, kes teeb esimesena sõidukid reaalselt kasutamiseks valmis. Hetkel on põhilised tegijad prantslased: neil pakub kaks ettevõtet teenust, autonoomsed bussid sõidavad pilootprojekti raames tänavail ja transpordivad inimesi. Meie suur eelis on see, et meie kõrval on ülikool oma tarkuse ja teadlastega. Tahame lähima aasta või maksimaalselt kahe jooksul jõuda samuti selleni, et sõiduk oleks võimalikult tark, ohutu ja töökindel ning pakub reaalselt linnatänavatel teenust.

Kus Sa näed isejuhtivate sõidukite reaalse teenuse võimalusi?

See on väga hea „viimase miili“ buss linnalähedastes uusarendustes, kuhu linnatransport ei käi. Ideaalne oleks panna isebuss käima lähimast ühistranspordipeatusest majade juurde, sest kiirused on seal väikesed, teed kitsad ja marsruudid konkreetsed, see vabastab neis piirkondades elavad inimesed oma auto kasutamise vajadusest. Muidugi sobivad need bussid ka ülikoolilinnaku või näiteks lennujaamade territooriumile.

Lähimate aastakümnete jooksul need praegust linnatransporti veel ei asenda. Kesklinna neid saata pole mõtet, sest transpordivõimalusi on seal juba piisavalt, ja esialgu on see ka liiga ohtlik – me küll testime ja õpetame autot, aga kõiki asju ei ole ju võimalik ette näha. Andmete kogumine ja testimine on aeganõudev protsess ja ohte on erinevaid. Kindlasti teevad autonoomsed sõidukid siiski vähem õnnetusi kui inimese juhitud sõiduautod, arvuti eksib vähem. Kui tänavail on autonoomsete sõidukitega koos ka targad teemärgised ja sõidukid oskavad omavahel suhelda, on liiklus veelgi sujuvam ja ohutum.

Praegu on Su pea ilmselt pilgeni täis lõpetamisega seonduvat, aga püüa meenutada: millega Sa oma vaba aega sisustad, kust energiat ammutad?

Õnneks headel päevadel töö ongi hobi ja siis võib siin istuda kauem ka. Vabal ajal tegelen tudengiaktivismiga, käin trennis või olen pere või sõpradega. Kui nädalavahetuseti vähegi aega on, meeldib mulle linnast ära sõita. Olen maalaps – pärit Rakverest, kuid juba väiksena meeldis mulle rohkem olla maal vanaema juures, joosta ringi põldudel. Ka praegu meeldib mulle olla looduses rahus ja vaikuses, aju ja meeli puhata.

7. eluaastast peale olen tantsinud, esimesed aastad tegelesin võistlustantsuga, siis rahvatantsu ja hiljem show-tantsuga. Viimasel aastal olen tõesti keskendunud peamiselt ülikooli lõpetamisele ja tööle, kuid varem on tantsimine olnud üks mu põhilisi hobitegevusi. Kes teab, mis sügis toob, kui on rohkem vaba aega, lähen ehk uuesti tantsima.

Kindlasti saan energiat ka inimestest, kes mu ümber on, ja keskkonnast ehk ülikoolist. Meil on väga toetav meeskond ja kui keegi märkab, et teine on „maas“, siis meeskond toetab ja teeb kõik, et tuju jälle üles saada. Aga neid hetki pole palju. Kui teed asju, mis sulle meeldivad ja põnevust pakuvad, siis polegi põhjust kurb olla.

Kõlab nagu jackpot.

Ükspäev just mõtlesin sellele, et kas see nüüd ongi töö, mida ma olen enda jaoks tahtnud. Meenusid oma mõtted paari aasta tagant ja tõesti, just sellist elu ma endale ette kujutasin: liikuv ja huvitav töö heas keskkonnas. Ja siin ma nüüd olen. Mul on väga hästi läinud!

On Sul eeskujusid?

Otseselt mitte, olen pigem üritanud ennast leida ja inseneritööd tehes otsinud, mis mulle meeldib – inseneeria ja tootearendus on niivõrd lai valdkond, et võimalusi on palju. Olen katsetanud eri teemadega: projekteerinud lumesahku ja koostanud eksponaate, kõik on olnud põnev, kuid polnud tunnet, et tahan seda terve elu teha. Aga nüüd siin tean, et innovatiivse asja loomine on minu teema – see töö on küll raskem, aga mulle meeldib. Meeldib nii suure pildi vaatamine ja protsessi juhtimine kui ka selliste hetkede võtmine, kus naudin ise käe külge panemist, detailidele keskendumist ja inseneritööd.

Kui võtsin õpingute ajal vaheaasta ning Austraalias puhkasin ja ringi reisisin, oli selleski ports eneseleidmist: sain aru, et mul on vaja oma ajusid kasutada. Aasta tehnikavaldkonnast eemal näitas, et olen teinud õige valiku – tundsin sellest väga puudust!

Mis oli kõige suurem õppetund õpingute jooksul?

Mingite erialade, õppeainete mitte nii süvitsi õppimine; just esimestest aastatest pidanuks rohkem teadmisi kaasa võtma. Tegin kõik oma ained ära, aga sinna need ka jäid. Eks tol hetkel ei teadnud ka, mida tulevikus täpsemalt vaja on, ja õnneks on võimalik kõik need teadmised jälle üles otsida ja meelde tuletada.

Ütle esmakursuslastele üks nõuanne, mida neil siin õppides vaja läheb.

Looge kontakte! Need tulevad hiljem väga kasuks.

Kindlasti olge aktiivsed, ülikoolis on väga palju võimalusi ja kui ise aktiivne olla, siis on väga palju projekte, kust uusi kogemusi saada. Esimestel aastatel uurige läbi kõik nurgatagused ülikoolis, kaugemalt pole vaja midagi otsida!

Ja mis Sinust siis nüüd edasi saab?

Minu päevad lähevad täpselt samamoodi edasi, lihtsalt vähem lõputöö kirjutamist. Ülikoolist ei kao ma kuskile ja Iseauto projekti juurde jään edasi.

Ma ei tea, mida ma viie aasta pärast teen – varem tundus selline plaani puudus veider, nagu sa ei tahakski elus kusagile jõuda, aga praegu vist pigem tavaline. Elu on ootamatusi ja võimalusi täis ja kui oled ise aktiivne, siis kõik jookseb väga kenasti ka ilma suurte plaanideta. Ma ei suuda väga diivanil istuda, kogu aeg tuleb tegutseda ja pigem on probleemiks see, et ma väga tihti „ei“ ei ütle. Eks ma pean seda õppima. Aga mina olen niimoodi väga rahul ja pole põhjust ühtegi tehtud valikut kahetseda. ■