Mente et Manu peatoimetaja Mari Öö Sarv | Foto: Heiki Laan

Ülikoolide rahastamisest on Eestis nüüd räägitud päris mitme nurga alt. Et majandus ei kasva, kui meie ettevõtted ei tee teadus- ja arendustööd. Et kui riik ei pea teadusleppest kinni, pole meil mingit lootust energeetika-, kliima- ja muudele keskkonnaprobleemidele lahendusi leida. Et teaduse rahastamine Euroopa Liidu, mitte oma rahvuslikust eelarvest ei ole jätkusuutlik. Et kui üritame mõõta teadust tööajatabelites, jääb fookusesse tööajatabel ja tagaplaanile see, mida teadlased tegelikult teevad.

Ja ma olen kindel, et kõik selle teema tahud ei ole veel läbi võetud – ega maikuus teadusmarsil osanud ju ka keegi aimata, et me sügisel süveneme küsimusse, kas tööajatabelid on õige viis teadlase tööd mõõta või kuidas seda õiglaselt teha.

Mulle õudselt meeldib küsida „Miks?“, kõige pisematest kõige suuremate miksideni, või ka vastupidises järjekorras. Miks me peame majandust kasvatama? miks me õigupoolest vajame lahendust energeetikaprobleemidele? miks vajavad teadlased raha? miks me peame täitma tööajatabeleid? miks peab rahastaja oma raha kasutamist kontrollima? miks…

Oktoobris rektorite nõukogu korraldatud seminaril sellest, kas teadust saab tööajatabelitesse mahutada, räägiti peamiselt ülikoolide rahastamisest ja selle raha kasutamise kontrollimisest. Seminaril öeldi välja päris oluline tõsiasi: ülikoolil, rahastajal ja teadlasel on igaühel täiesti erinev eesmärk. Üks peab organisatsioonina teenima ühiskonda, samal ajal pakkuma teadlastele jätkusuutlikku töökeskkonda; teine ootab igalt kulutatud eurolt võimalikult suurt kasutegurit; kolmanda eesmärk on oma valdkonnas uusi asju välja uurida. Nagu elus ikka, on teiste vaatenurgast olukorra vaatamine päris õpetlik harjutus. Küsige endalt, miks, ja võib selguda, et teine ei töötagi vastu; võib selguda, et samaaegselt on kõigil õigus, lihtsalt igaüks on oma mätta otsas.

Ega ma tea, kuidas teaduse rahastamist tagada riigis, kus on vaja palju tarku inimesi, aga pole nii palju maksumaksjaid, et kõikidele prioriteetsetele valdkondadele raha jaguks – kui ma teaks, ei töötaks ma ajakirja peatoimetaja, vaid rahandusministeeriumis strateegina. Aga alustame kõik vähemalt sellest, et iga päev vaatame elu, tööd ja kitsaskohti mitme mätta otsast. Võibolla märkame, et teised ei tööta meile vastu, vaid neil on ka õigus, nagu meilgi. Kui me ei saa rikkamaks riigina, saame kindlasti rikkamaks inimestena. ■