Kõige julgem võimalik pealkiri loole on „Kogu tõde…“, sest see püüab väita, et keegi teab millestki kõike. Julge eeldus, arvestades, et me teame ainult seda, mida me teame, ja me isegi ei tea, mida kõike me ei tea.
Mari Öö Sarv, Mente et Manu peatoimetaja | Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Selles ajakirjanumbris paneb mitu artiklit proovile meie valmisoleku justnimelt selleks, mida me ei tea. Kas tehisintellekt on usaldusväärne, kui me ei tea, kuidas see „mõtleb“? Kas vee molekulil võib olla mälu, isegi kui see tundub meile jabur? Kui valmis me oleme uskuma ja usaldama, et miski võib olla täiesti teistmoodi, kui me seni oleme arvanud?
Tarmo Soomere on öelnud, et teadus ei ole lõpliku tõe pakkuja, vaid pakub parimal moel organiseeritud informatsiooni sellest, mis on maailma parim teadmine. Mitte „kogu tõde“, vaid „parim teadmine“! Ma tahaksin, et me inimkonnana teadvustaksime endale iga päev, et meie tänane parim teadmine on ainult meie tänane parim teadmine, mitte kogu tõde. Me mitte ainult ei tea kõike, vaid me ei tea, mida me ei tea.
Muidugi saab väita „on nii!“ ainult siis, kui seda saab katseliselt korduvalt tõestada. Aga kui me ei oska või suuda midagi tõestada, ei pruugi see veel tähendada „ei ole!“. See võib tähendada, et nii ei ole, aga võib ka olla, et me ei suuda ehitada õiget masinat selle nähtuse mõõtmiseks, et me pole tulnud selle peale, et mingeid valdkondadevahelisi teooriaid kokku siduda, võib-olla pole me ka õiget teooriat veel välja mõelnud – mis tahes võib olla põhjus. Me ei tea, mida me ei tea, aga kui me ei tea, ei tähenda see „ei ole“.
Mäletate enneolematult rumalat juttu selle kohta, nagu oleks maakera ümmargune ja tiirleks ümber Päikese? No kes sellist asja enne kuulnud on, eksole! Aga siin me oleme. Me teame, et Maa on ümmargune ja tiirleb ümber Päikese, aga me ei tea, mida me vee, aju või Kuu kohta ei tea.
Tekst ilmus Mente et Manu nr 1890 juhtkirjana. Kogu ajakirja saab lugeda siin.