Aga koos ülejäänud maailmaga ei näe ma praegu, kuidas Ukraina on selle ära teeninud, mis nende riigis toimub. Nii et mu uus vastus sellele küsimusele on: maailm on suures plaanis õiglane, kuid lisaks sellele on olemas Kurjus.

Ma olen 30 aastat sõnaseadmisega leiba teeninud, kuid praegu olen ma sõnatu. Samal ajal kui teadlased teevad kõik, et maailm päästa või vähemalt palju paremaks teha, teeb üks riigijuht kõik, et see hävitada.

Laenan sõnad ülikooli rektorilt Tiit Landilt: „Kultuurid rikastavad üksteist, nad pole üksteise vaenlased. Ka rahvused pole üksteise vaenlased, inimesed pole üksteise vastased. Kõik need õudused, mida maailm on sunnitud ajaloo jooksul taluma, sünnivad vaid valitsejate peas.“

Nii on. Vaadake lapsi. Nad ei küsi, mis rahvusest teine on, nad lihtsalt tegutsevad koos. Vaadake teadlasi ja üliõpilasi, vaadake muusikuid ja kunstnikke. Nad ei küsi, mis rahvusest teine on, nad lihtsalt tegutsevad. Koos. Me kõik oleme lihtsalt inimesed, igal mandril, igas riigis, igas alliansis ja poliitilises liidus ja väljaspool neid. Me kõik tahame lihtsalt elada oma elu, armastada ja sportida, leiutada ja analüüsida, tegutseda ja puhata, otsida ja leida, jagada ja imetleda.

Ja mitte keegi meist ei taha sõda. Nii et anname lihtsalt oma parima: teadlasena, inimesena, õpetajana, lapsevanemana, naabrina, kolleegina ja kodanikuna.

Слава Україні!