Kuidas teed tavaliselt oma ostuotsused: mida osta, kust osta, kas uuena või kasutatuna ja kas tegelikult on üldse vaja osta?

Enamasti lükkan need otsused edasi. Kui elu juba sisse seatud, on ju vähe selliseid asju, mida tõesti kohe vaja on, nii et esimese asjana jätan mõtte kuklasse. Las ootab.

Mõned mõtted elavad seal oma aja ära ja jalutavad siis minema, osa jääb alles.

Nende osas vaatan juba edasi. Kui see on lihtsalt ilus mõte, näiteks mõni tööriist, mida on küll uhke omada, aga mida kasutaksin kord paari aasta jooksul ja mõistlikum on laenata, siis jätan selle mõte ajapikku kõrvale. Kui see ese leiaks kasutust ja teeks rõõmu, aga ilmtingimata pole kohe vaja, nt moodne triikraud selle lihtsakese asemele, mis tädi mulle 1998. aastal kinkis, kui esimest korda iseseisvalt elama kolisin, siis panen selle ühte nimekirja ja ajapikku need asjad ka minuni jõuavad, või siis kaotavad relevantsuse.  Kolmas kategooria on vajalikud asjad, mis teevad tõesti igapäeva paremaks, nt uued saapad, kui vanad on katki ja jalad märjad, ja nende osas juba hakkan mõtlema, kas soetada kasutatuna või uuena, milline on minule sobivaim mudel ja kus on parimad ostukohad.

Kui vahel on vaja mõnda väikest spetsiifilist jubinat, mis tavaliselt on tobedalt kallis, siis küsin esmalt sotsiaalmeediast. Iga kord üllatun, et tõesti leidub inimesi, kellel on jõude just see telefonihoidja, joogamatt või suusad, mida mul parasjagu tarvis. Ja kuna minu jaoks on need uued, siis „uue asja rõõmu“ saan neist ikka, koos rõõmuga, et vanad asjad saavad uue elu. Ja eks vahel olen ma ise see inimene, kellel on seisma jäänud miskit, mis kellegi juurde uuele elule rändab.

Mida oled võitnud tänu sellele, et mõtled oma ostuotsused põhjalikult läbi? 

Kindlasti raha – mida paremini ostud läbi mõelda, seda vähem kulub raha asjadele, mida tegelikult ei olnudki vaja, ja rohkem jääb sellele, mis teeb päriselt rõõmu. Ning kui näiteks rõivaid, lauanõusid või mööblit käia otsimas taaskasutuspoodidest, saab oma elule lisada ajastute hõngu ja selliseid stiile, mille eest disainipoes võidki maksma jääda.

Kindlasti ka meelerahu. Eelistan alati kvaliteetseid ja kauakestvaid asju, kuna mulle üldse ei meeldi, kui nad mind alt veavad või kui ma pean uusi otsima. Kehvadest toodetest kõrvale hoides säästan nii raha kui keskkonda. Näiteks jalgratta ostsin 97. aastal oma esimese õppelaenu eest, see  oli tuttuus, kuid "eelmise aasta mudel" ja seetõttu kõvasti alla hinnatud, maksis siiski üle keskmise palga ja teenib mind tänaseni suurepäraselt nii linnas kui matkadel; oma praeguse pesumasina ostsin 2005. aastal, matkajopp ja -püksid  on mind teeninud üle kümne aasta ja kestavad veel. Ainult nõudepesumasinatega on mingi nõidus, need üle mõne aasta ei kesta.

Paljud inimesed tunnevad ostlemisest ja uutest asjadest lihtsalt rõõmu. Kuidas see sind ei meelita?

Poes on palju lärmi, palju inimesi, otsustamine raske ja riiete proovimine ebamugav. Nii et poodlemisest on tõesti rohkem vaeva kui rõõmu ja alles hiljem selgub, kas aja- ja rahakulu ka asja eest oli. Soovitan selle asemel minna tuju tõstma parki või metsa – füüsilisest koormusest ja värskest õhust saadavad õnnehormoonid on tugevamad ja kestavad kauem kui poest saadavad, ja raha kulub ka vähem.

Anna üks hea soovitus, kuhu poole joosta, kui tuleb tahtmine osta mõni uus (ja võibolla kasutu) asi.

Rahu, esmalt ära jookse kusagile. Kui mõne nädala või kuu pärast on konkreetne soov ikka veel aktuaalne, siis hakka uurima, kas mõistlik on osta uus ja kvaliteetne või vana ja stiilne. Või on see kellelgi just seisma jäänud ja sa saad sellele uue elu anda. Muide, kas keegi tahab mu seisma jäänud kalastusvarustust endale?

Ole nagu Mari Öö!

Mõõda enda eluviisi kestlikkust eluviisitestiga siin.

Kuidas anda oma panus keskkonnajalajälje vähendamisse, loe Tehnikaülikooli rohejuhisest ja Riigikantselei rohekäitumise tööriistakastist.