Optimistide ja pessimistide määramist veeklaasikatsega teavad ilmselt kõik lugejad. Teine viis inimesi kaheks sorteerida on vaadata, mida nad teevad, kui kohtuvad probleemiga. Üks sort hakkab otsima võimalusi, kuidas probleemi lahendada, teine põhjusi, miks mitte lahendada. Seejuures panevad mõlemad oma aju ja loovuse täiel võimsusel tööle.
Mari Öö Sarv, Mente et Manu peatoimetaja | Foto: Karl-Kristjan Nigesen
I sort: „Seda saab lahendada koostöös nende, nende ja nendega.“ „Kui seda lahendada niimoodi, siis laheneb ka see teine probleem.“ „Kui ma juba seda lahendama asun, siis õpin selle ja selle uue asja.“ „Selle lahendamine on targem pärast seda, seda ja seda, nii et ma parem alustan sealt, saame parema tulemuse.“ Jne.
II sort: „See on lahendamiseks liiga suur või keeruline probleem.“ „See pole teema, kas teil tõesti mingit muud probleemi ei ole lahendada?“ „Muidugi see on probleem, aga seda peaks lahendama keegi teine ja kusagil mujal.“ „Keegi niikuinii ei rahasta seda, ärme hakka küsimagi.“ „Keegi niikuinii ei tule kaasa, ärme hakka kutsumagi.“ Jne.
Levinud elutarkus ütleb, et tuleb tegeleda nende asjadega, mida on võimalik muuta, leppida nendega, mida ei ole võimalik muuta, ning osata neil kahel vahet teha. Võib ju vaielda, kas meil on võimalik kliimamuutuse osas midagi teha või tuleb leppida, aga kui tahame energiat tarbida samas tempos nagu praegu ja jätta midagi ka oma lastele ja nende lastele, tuleb teha energiarevolutsiooni sõltumata kliimamuutustest. Sest taastumatud allikad, nagu nimigi ütleb, saavad varem või hiljem otsa – vähemalt sellisel kujul, nagu me neid praegu kasutame. Nende muundumine süsinikdioksiidiks kasutamise käigus on teine probleem, millele maailm lahendust otsib.
Kliimamuresid ja lahendusideid on täis ka seesinane ajakirjanumber.
Artikkel ilmus ajakirja Mente et Manu nr 1885 juhtkirjana. Sirvi kogu numbrit siin.