„Teadlased hoiatavad: kui me kohe midagi ette ei võta...“ Ma ei tea, kui palju ma selliseid pealkirju olen lugenud, ja ma ei saa aru, miks need ikka veel ilmuvad. Ehk miks me juba midagi ette pole võtnud.
Mente et Manu peatoimetaja Mari Öö Sarv | Foto: Helen Tamm
Avaliku arvamuse küsitlustes tunnistavad inimesed, et nad usaldavad teadlasi, ometi pole Otsustajad ikka veel hakanud Tarkade juttu kuulda võtma ning ühiskonnaski kõlab häirivalt tihti Tarku ignoreeriv või mahategev „ah, ei usu!“, olgu siis teemaks energeetika või kliima, ummikud või laste areng. Aga kui me teadlasi isegi ei usu, siis ju polegi lootust.
Ma tean küll, et Otsustajatel on silme ees Majanduskasv ja tavakodanikel Isiklik Sissetulek, aga keegi neist pole vastanud küsimusele, mida hakkame sööma, jooma ja hingama siis, kui toit, vesi ja õhk enam ei kõlba – vaevalt see Majanduskasv söödavat raha hakkab kasvatama.
Ma tean küll, et Otsustajatel on silme ees Valijate Hääled, sest ilma nendeta ei saa nad võimule ega otsustada. Aga kui teha lolle otsuseid, mis meie ühist elu linnas, riigis või planeedil täna või tulevikus halvemaks teevad, ei tohiks samuti hääli saada.
Mida aga teha, et otsuste tegemise juures oleks rohkem teadmisi? Päris kindlasti algab see sellest, et teadlased julgelt oma teadmised, arvamused, hoiatused avalikkusele ja otsustajatele teatavaks teevad, lahti seletavad, ära põhjendavad.
Ja kui siis need lollid otsused ikkagi ära tehakse, jääb otsustajail üle vaid peeglisse vaadata ja vastutus võtta, pole mingit võimalust käsi ringutada: „Miks keegi ei hoiatanud?!“ ■