Selle numbri valgustavaimaks mõtteks minu jaoks oli kaaneintervjuus öeldud vaatenurk, et tänapäeval on digioskused sama vajalikud nagu saja aasta eest kirjaoskus. Tõsi ta on: oled sa sõiduõpetaja või kokk, perearst või teadlane, ajakirjanik või fotograaf – kõigis ameteis on hädavajalik teada, kuidas turvata oma seadmeid või varundada andmeid, ning igas eluvaldkonnas on kasutusel spetsiaalsed arvutiprogrammid või digiteenused, mida valdamata jääb töötaja ajale jalgu.

Kui ka mõnes ametis neid ei ole, siis pole kahtlust, et kui näha pisut vaeva ja teha endale selgeks mõned kasulikud digitööriistad, siis need aitavad hoida kokku su aega, raha, stressi või ajuressurssi. Abivalmid superarvutid on meil igaühel kogu aeg kaasas, ja veendumus, et iga asja jaoks, mida sa teha tahad, on äpp saadaval, on juba kümnendivanune. Tõsi küll, pärast seda on leitud suur hulk asju, milleks ikkagi ei olnud äppi, aga see on ainult hea: kui sobivat äppi veel ei ole, siis tee ise ja saad rikkaks.

Aga tagasi põhilise ehk digikirjaoskuse juurde: Ära riski oma koolitusmaterjalide või perepiltide hävimisega, tee endale varundamine selgeks. Ära ole kerge saak küberpättidele, turva oma seadmed. Ära kuluta enda aega telefoni- ega pärisjärjekordades, kirjuta digiavaldusi ja kasuta digiregistratuure. Ehk saa digikirjaoskajaks ja naudi tekkivat vaba aega inimeseks olemise rõõme nautides. Need on väga paljudele elementaarsed soovitused, kuid väga paljudele ikka veel mitte.

Viimaseks jätsin kõige olulisema, mida veebruaris saab öelda: see on kõige pidulikum ajakirjanumber, kus suure osa võtavad enda alla aasta tegijad, olgu nad siis tunnustatud tudengite, kolleegide või vabariigi valitsuse poolt. Sügav kummardus kõigi ees, kes iga päev maailma paremaks uurivad, katsetavad või mõtlevad, ja aitäh teile! Palju õnne kõigile, ja palju õnne, Eesti! ■