Mari Öö Sarv, Mente et Manu peatoimetaja | Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Tänavu suvel määratles valitsustevaheline kliimamuutuste paneel ehk IPCC esimest korda ajaloos inimtekkelist kliimamuutust kui tõestatud teaduslikku fakti. ÜRO kliimaraportis nenditakse, et praegu on kliima soojem 1,1 kraadi võrreldes tööstuseelse ajaga. Jätkuva soojenemisega sagenevad kuumalained, tugevad vihmasajud ning põuad, jätkub merejää ja igikeltsa sulamine ning suureneb äärmuslike ilmastikunähtuste koosesinemise tõenäosus. Muutused on ka kumulatiivsed ja süvenevad, näiteks ühekraadine temperatuuri tõus toob kaasa 7 protsenti intensiivsemad sademed.

Nalja ei ole. Mõnele võivad viimaste aastate kuumad suved ju meeldida, aga raportist võib lugeda, et selle juurde me ei jää ning kui ületame tööstusrevolutsiooni eelse taseme 2 kraadi võrra, saame senisest tõsisemad kuumalained, põuad ja üleujutused. Raportis märgitakse, et maksimaalse pingutuse korral võiks aastaks 2100 kliimasoojemine olla 1,4 °C. Maksimaalse!

Riigid on võtnud kliimakokkulepetes kohustusi, mille täitmisel saaksime soojenemise pidama
2 kraadi juures, kuid teadlaste arvutuste kohaselt viivad riikide tänased reaalsed tegevused meid tegelikult 3–4 kraadi juurde. Ehk sõltumata kirja pandule ja vastastikku lubatule on see stsenaarium, mida me täna iga päev elame – olukorras, kus 1,1-kraadine soojenemine on juba looduskatastroofidena näha ning selle neljakordistamine oleks akopalüptilise mõjuga.

Iga liigutus selle stsenaariumi pidurdamiseks tasub ennast ära. Kui me tahame, et meie ise või meie lapsed ei kohtuks maailmalõpuga, siis me peame kohe täna end muutma. Jah, me kõik.

Vältima igasugust jäätmete tekitamist nii organisatsiooni kui ka persoonina, olgu tegu seadmete välja­vahetamisega, lõunasöögikarbi või ühekordse kohvitopsi kasutamisega.

Tulema autota tööle.

Kütma kodu targalt. 

Ja nii iga päev.

Jah, mina ka.

Jah, sina ka.

Aitäh!

Artikkel ilmus Mente et Manu nr 1887 juhtkirjana.