Mart Min on infotehnoloogiateaduskonna Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi mõõteelektroonika uurimisrühma vanemteadur ja emeriitprofessor.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Käes olid 1968. aasta helged kevadpäevad, kuid mina vaevlesin diplomiprojekti kallal – ülesandeks oli luua pooljuhtseadiste mõõtur mikroelektroonika tootmise jaoks Hans Pöögelmanni nimelises tehases Tallinnas. Sinna oodati mind ka tööle. Uus ja põnev teema, aga mikrovoolud tillukesed ja minu tarkus nõdravõitu, mõlemast kippus väheks jääma. Astus tuppa naabripoiss kuldaväärt ettepanekuga: anna ajule puhkust, põrutame autostopiga reisima! Peatusime Peipsi kaldal Kauksi rannal, sihiks restoran. Särtsa¬kas neiu oli ettekandjaks, loopis poiste ette sõnapärleid. Võlus ära, aju sai puhkust, diplom läks meelest ja jäingi Peipsi rannale. Aga ilu sai otsa, diplom jäi kaitsmata ja vene kroonu kutse postkastis. Kurat küll!

Postkastis ootas siiski ka teine kutse. See oli Tehnikaülikooli automaatikutelt – tragi elektroonik olevat oodatud. Töökutse oli prestiižne, automaatikud auväärsed. Alustasin küll diplomita insenerina, kuid hiline diplomitöö sai kõrge hinnangu ning kauguses lõi terendama põnev professoriplats tollal ligi viiekordse keskmise palgaga. Sinna ma läbi teaduri, vanemõpetaja ja dotsendi ameti paarikümne aastaga ka jõudsin, küll aga aastate jooksul maha hööveldatud palgaga. Kompenseeris töö väljaspool ülikooli nii Eesti ettevõtluses kui Saksa ülikoolides, natuke ka Lätis ja USA-s, veidike isegi Mehhikos. 

Tõsiselt haigestununa emeriteerusin 2017. aastal. Tervenenuna alustasin paari aasta järel uuesti teaduri platsi pealt – aga hiljuti kvalifitseerusin juba vanemteaduriks! 

Mida on siin töötamine andnud?

Mulle tundub, et olen siin aasta-aastalt saanud ikka targemaks, inimesi ja olukordi mõistvamaks ning üha enesekindlamaks. Tundub, et olles õpetanud ja juhendanud tuhandeid üliõpilasi ja doktorante, mõistan ma noore inimese väljakujunemist, huvisid ja ehk võimekustki olla edukas ühel või teisel-kolmandal tegevusalal. 

Eks ole kohanud ka erinevaid kolleege: tõsiseid ja lustakaid, hullusid unistajaid ja süvitsi minejaid, ja mis parata, paharette samuti. Oleme ju igaüks nende omaduste kombinatsioon, millest üks või teine joon kipub kriitilistel hetkedel välja sirutuma. 

Rektorid ja kõige ilusam ajastu. 

Minu rektorid on olnud Agu Aarna (1960–1976), Boris Tamm (1976–1991), Olav Aarna (1991–2000), Andres Keevallik (2000–2005 ja 2010–2015), Peep Sürje (2005–2010), Jaak Aaviksoo (2015–2020) ja Tiit Land (2020–2025).

Üpris erinevad tegusad mehed, mõni tormakam, teine kaalutlevam. Boris Tamm sai nõukogude ajal Rahvusvahelise Automaatjuhtimise Föderatsiooni esimeheks, mille aastakongress toimus Tallinnas, tema toetus oli noorele mehele ülendav; Peebuga oli mõnus; Jaak soovis kõike uueks luua ja tema sihte ma selgesti ei tabanud, aga Olavi ja Andresega ajame maailma kõige tähtsamaid asju tänapäevalgi. Tiiduga katsun samuti joont ajada, soovin talle mehemeelt.

Ilusaid aegu on ikka olnud. 1960ndate Hrustšovi „sula“ oli hoogne tudengiaeg nii hipilikkuse kui vägivalla ja selle vastasusega (meenutagem Tšehhi sündmusi), samas ka kosmoseuuringute paisuga ja usuga teaduse võimekusse. 

Erialaselt oli mulle kosutav USA elektroonikafirma Hewlett-Packardi toodangu tundmaõppimine ja saadud tarkuse edukas rakendamine orbitaallaborite Saljut ja Mir kosmoseaparatuuris Tõravere observatooriumi juures. 

Teiseks põnevaks ajaks oli muidugi Gorbatšovi reformide aeg ja Eesti vabaduse poole liikumise periood, milles sai ka Tehnikaülikooli esindatud. 

Kolmandaks toredaks perioodiks oli käesoleva sajandi alguskümnendil töö Ameerika firmadega südamestimulaatorite ja meditsiinielektroonika osas, mis loodetavasti on Tartu Ülikooli Kliinikumis saamas uue puhangu südamekirurgia vallas.

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Suurim ebaõnnestumine on suhteliselt edutu meditsiinitehnoloogia arendamine Eestis, kaotamata siiski lootust, et see on võimalik. Tehnikaülikoolil on koostöös Tartu ja Tallinna haiglatega käsil järjekordne katse riikliku programmi TemTA toel, mis tõotab tuua murrangu.

Ettevõtluse vallas oli uskumatuks läbikukkumiseks tänavavalgustuse automatiseerimise projekti esmane katse Tartu linnas, mille hilisem korrektsioon sai ära tehtud vaid tänu Tehnikaülikooli kolleegide erakordsele pühendumusele. Suurim tänu!

Kokkuvõtlik õppetund – ei lähe kõik nii, nagu teadlane mõtleb ja kujutleb. Elu on suurem ja sopilisem, kui teadus tunnetab!

…ja suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Teaduse vallas märgiks esmalt panust kosmosetehnoloogia arengusse 1970.–1980. aastatel koos Tõravere teadlastega, seejärel läbilööki USA meditsiinitehnoloogiasse koos Eesti arstidega sajandi esimesel kümnendil, ning alles oodatavat õnnestumist kaua vaaritatud uuest katsest südamekirurgia vallas, seekord Eestis.

Äriõnne näiteks oleks Singapuri sadamakraanade signalisatsioonisüsteemi arendamine ja müük, mis sai hoo sisse ainsast pooletunnisest telefonikõnest tundmatult Suurbritannia firmalt Cybernetica AS numbrile. Olin kõne vastuvõtjaks, kohe ka esmatehingu kooskõlastajaks ning samas ka hinna määrajaks. Edu tõi kollektiivpuhkusel oleva Eesti firma professionaalne reageerimine ja kiire tegutsemine. 

Õnnestumiseks organisatsioonilises vallas loen ma Tehnikaülikooliga koos loodud Elektroonika ja Infotehnoloogia Arenduskeskuse (TAK ELIKO, 2004) ülesehitamist ja edasiarendamist.

Miks on ülikool hea tööandja?

Ülikool on läbi aegade olnud vabameelne ja algatustele avatud. Ka meie ülikool, seda nii nõukogude ajal kui nüüd. See on mulle nii tähtis olnud! Ka erinevat laadi vastulöögid ja rumalusedki pole puudunud. Seda ka viimasel ajal, mil põhiväärtused jällegi kõiguvad. 

Rektorite Boris Tamme ja Olav Aarna, veidi hiljem Andres Keevalliku ja Peep Sürjega kujunes hea kolleegisuhe, vast ehk enamgi. Tundsin, et siin on see koht, kus saan oma asju ajada, pettumusi välja elada ning uuesti alustada.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu?

Katsun küll raskustega meeles pidada, et elu on suurem kui töö tegemine. On sõbrad ja kolleegid, lausa rõõm on, et sõbratarid ei unusta. Pole ma ära öelnud ei napsist, naljast ega spordistki. Naisega elan koos juba 53 aastat, paistab, et tal kannatust jätkub. Tore on näha oma kahe noorema põlvkonna üleskasvamist, abi annab äratundmine, et miski pole igavene, kindlasti mitte sina ise. Rõõmu saab tunda kolleegide, endiste õpilaste ja iseendagi avastuste ja leiduste üle. Ka väikeste ja parajasti jõukohaste, hinnates kõrgelt nende kasutusse viimist, eriti just inimese tervise hoidmist ja heastamist silmas pidades. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.