Eesti tulevik sõltub suures osas sellest, kui hästi me suudame rakendada Eestis või rahvusvaheliselt loodud uusi tehnoloogiaid ja arendada teaduspõhist majandust. Looduslikud ressursid on napid, seetõttu on kõige tähtsam loodusvara meie ajude hallollus ja peame seda suutma rakendada. Nii on Tehnikaülikoolil Eesti jaoks absoluutselt keskne roll.

See roll on olla liider rakendusteadustes ja teadustulemuste viimises tööstusesse, samuti olla ekspert, kes suudab hinnata mujalt maailmast tulevaid tehnoloogiaid ja nende kasulikkust Eesti majandusele. Seda funktsiooni ei ole Tallinna Tehnikaülikool täiel jõul täitnud.

Rakendusteadus sünnib reeglina alusteadusest, nii peame panema senisest suuremat rõhku rakendusteaduste arendamisele, aga mitte alusuuringute arvelt. Ka kõigis juhtivates Euroopa ja Ameerika tehnikaülikoolides on tugevad alusuuringud. Radikaalsed innovatsioonid, mis tekitavad uusi tööstuse ja teeninduse harusid, sünnivad peamiselt alusuuringutes. Geenitehnoloogia sünd ja sellest kiiresti tekkinud biotehnoloogiline tööstus on heaks näiteks. Ülemaailmse biotehnoloogia turu suurus oli 2023. aastal 1,38 triljonit USA dollarit, 2024. aastal 1,55 triljonit ja 2034. aastaks eeldatakse, et see ulatub ligikaudu 4,61 triljoni USA dollarini, laienedes igal aastal 11,5%.

Suures pildis on seni üheks takistuseks olnud tõik, et Eesti valitsus on jätnud Tehnikaülikooli, eriti iseseisvuse esimesel kümnendil, Tartu ülikooliga võrreldes vaeslapse ossa. Euroopa juhtivate riikide tipptehnikaülikoolidele on riigi toetus pea sama suur kui tippülikoolidele, meil aga poole väiksem. Teiseks kehtib meil teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (TAKS), kus on tugev rõhk alusuuringutel. Oleme alusuuringutes ka üsna heal tasemel, kuid rakendusuuringud on jäetud unustusse. On aeg seda korrigeerida, sest oleme pikas ja sügavas majanduskriisis ning kui me ei investeeri kõrgtehnoloogiasse ja kõrgtehnoloogilistesse firmadesse, mis konkreetselt tähendab rakendusuuringute toetamist, ei parane mitte midagi. Samas on hea tõdeda, et uus TAIKSi nime kandev seadus, mida riigikogu arutab, peaks suures osas juriidilise probleemi lahendama.

Tehnoloogia on alati mänginud majandusarengus üliolulist rolli ja viimastel aastakümnetel on selle mõju muutunud järjest olulisemaks. Tehnoloogilised edusammud on toonud kaasa uusi tööstusharusid ja tooteid, aga ka suurendanud tootlikkust ja tõhusust olemasolevates tööstusharudes.

Iga teadusesse ja arendustegevusse investeeritud euro annab igal aastal 14% dividende. Soome ja paljud muud riigid on sellest aru saanud. Soome otsustas 2023. aastal võtta riigilaenu teaduse ja arendustegevuse edendamiseks, hoolimata sellest, et riigivõlg oli 75% SKPst. Alates 2024. aastast antakse igal aastal teadusele ja arendustegevusele 260 miljonit eurot rohkem ning nii tõuseb Soome valitsuse toetus teadus- ja arendustegevusele 10 aastaga 2 miljardilt 4 miljardile eurole. Seni on pool rahast läinud alus- ja pool rakendusuuringutesse, aga nüüd plaanitakse rakendusuuringute osa tõsta.

Oluline tõik on see, et rakendusuuringuteks peetakse seda arendustööd, mis tehakse ettevõtetes, kas koos ülikooliga või iseseisvalt. Julgen siin tsiteerida oma taanlasest sõpra, endist Carlsbergi peadirektorit: „Most of the applied research that are conducted in Danish universities, can be classified as unapplicable applied research“, ehk eesti keeles: „Suur osa rakendusteadusest, mida teadlased teevad Taani ülikoolides, on rakendamatu.“ Enamik teadlasi lihtsalt ei tea, millist rakendust tööstus vajab. Erandiks on nn radikaalsed innovatsioonid, aga neid sünnib harva.

Fakt on, et pole olemas moodsat kõrgtehnoloogilist tööstust ilma patentideta. Tehnikaülikool ja Eesti üldse patenteerib liiga vähe. Kuna patenditakse leiutisi, on selle lause tähendus isegi solvav – see ju nagu tähendaks, et Tehnikaülikooli teadlased ei ole kuigi palju uut leiutanud. Ma arvan, et tegelikult nii ei ole, paljud head asjad jäävad lihtsalt patentimata. Nii on patenteerimise ja litsentseerimise teadlikkuse tõstmine esimene samm, kuna endiselt liigub ringi professoreid, kes leiavad, et patentimine takistab teaduslikku tööd või nende valdkonna leiutisi ei saa patentida. Olgu siinkohal öeldud, et tehisintellekti alaste patentide arv on üks kiiremini kasvavaid patenteerimise alasid. Tänu uuele ettevõtlusprorektorile liiguvad need asjad ülikoolis siiski heas suunas.

Lõviosa uurimistest, mida tehakse Tehnikaülikoolis, Tartu Ülikoolis või ka Helsingi Ülikoolis, kus mina töötan, ei ole vastavas riigis rakendatavad, kuna sellist tööstust Eestis ja Soomes lihtsalt ei ole. Aga kui mitu litsentsilepingut on Tehnikaülikoolil välismaiste ettevõtetega? Ülikooli eelmise aasta litsentsilepingute maht jääb kõvasti alla juba minu labori omadele ja siin on midagi viltu.

Muret teeb see, et kuigi võrreldes endiste sotsmaadega oleme vaata et parimad, jääb Tehnikaülikooli teaduslik tase alla juhtivatele Euroopa tehnikaülikoolidele ja ka Tartu Ülikoolile.

Üks põhjus on see, et liiga vähe doktorikraadi kaitsnud noori läheb järeldoktorantuuri välismaa juhtivatesse ülikoolidesse ja ettevõtetesse, kus tehakse kõrgtasemelist uurimistööd. Järeldoktorantuur on aeg, mil teadlane tõeliselt iseseisvub. Juhtivates Euroopa või Ameerika ülikoolides ei saa saada professoriks, kui pole 3–4 aastat juhtivas laboris järeldoktorina põhjapanevaid töid avaldatud. Meil nii ei ole. See on kultuur, mis tuleb sisse seada, sest väljas käies tulevad uued ideed ja nii toome Eestisse uusi tehnoloogiaid ja helgeid päid. Sellel on pikk ja tugev mõju.

Teiseks võiks ülikool püüda palgata professori- ja juhtivteaduri kohtadele mitte ainult Eesti parimaid, vaid ka rahvusvaheliselt paremaid; võib-olla kahe keskpärase asemele palgata üks tipp. Tenuuriga on seda püütud teha, kuid on terve rida näiteid, kus ERC grandi saanud teadlane ei ole võtnud vastu Tehnikaülikooli pakkumist. Kuid üks tipp võib tuua sisse miljon või juba mitu miljonit eurot teadusrahastust aastas.

Tippude Tallinnasse meelitamisega tuleb tegeleda aktiivselt: isiklikult kutsuda, pakkuda ja võimalusi selgitada – lihtsalt kuulutuse peale nad ei tule. Üks oluline asi, mis võiks tippteadlasi siia meelitada: erinevalt näiteks Soomest on Eesti ülikoolides lubatud lisaks kuupalgale maksta saadud grantide pealt endale lisatasu ja see on võimalus edukal rahataotlejal ka isiklikku sissetulekut oluliselt tõsta.

Eesti doktoril on praegu enamasti ainult üks koht, kuhu oma doktorikraadiga minna: jääda akadeemiasse. Tean aga ka minu loengutes käivatest noortest, et suur osa neist tahab minna tööle firmadesse. Me peame hakkama looma juurde teaduspõhiseid kõrgtehnoloogiaettevõtteid või meelitama neid siia välismaalt. Ericssoni teadus- ja arendustöö Eestis tõesti on, kuid seda on vähe. Mõistan samas, et oma roll on ka geograafial ja poliitikal: varem oli meie lähedus Venemaaga majanduslikult huvitav, praegu aga riskantne.

Ülikooli eelarvet tuleb oluliselt tõsta konkurentsipõhise raha abil – lepingud suurte Euroopa ja Ameerika firmadega, ERC grandid, rahvusvahelised heategevuslikud fondid. Meil on palgal piisavalt bürokraate, kes peaksid kõikvõimalikud rahastusvõimalused välja otsima ja teadlastele tutvustama; teadlastele on vaja ka koolitusi, kuidas selliseid taotlusi kirjutada. On meeldiv tõdeda, et juba praegu saavad Tehnikaülikooli teadlased rahastusinfot ja taotluste koolitusinfot, aga kindlasti on seda võimalik laiendada ja parandada.

Nii et kokkuvõttes on meil võimalusi küll. Ülikool peaks võtma tõsiselt käsile innovatsiooni valdkonna. Professoritele ja teadlastele tuleb selgitada, et lisaks alusuuringutele tuleb üritada neid ka rakendada, ning akadeemilises karjääris arvestada lisaks akadeemilistele artiklitele patente, litsentse ja loodud idufirmasid. Samuti tuleb aidata teadlastel leida rahastusallikaid ja toetada noorteadlaste suundumist järeldoktorantuuri tipplaboritesse.

Muidugi on seda kõike lihtne soovitada ja mitte nii lihtne läbi viia, kuid see on ainus tee. Väikese riigina pole meil võimalik läbi lüüa massiga, vaid ainult kvaliteediga, nii teaduses kui ka tööstuses. Ning lõpuks on just akadeemiline õhkkond see, mida parimad teadlased otsivad ning mis neid meelitab ja paigal hoiab.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.