Martin Thalfeldt | Fotod: erakogu

Pärast doktorantuuri Tallinna Tehnikaülikoolis läbisin septembrist 2016 kuni septembrini 2018 järeldoktorantuuri Trondheimis Norra Teadus- ja Tehnikaülikoolis (edaspidi NTNU). Oma kogemuse põhjal kinnitan, et nõue teha doktorantuur ja järeldoktorantuur, teine teisel pool Eesti piiri, on igati põhjendatud. Allpool jagan oma kogemusi ja loodan, et sellest on kasu nii nendel, kes plaanivad välismaale teadustööd tegema minna, kui ka juhendajatel, kes soovivad oma doktoreid välismaale saata.

Eestis näeb akadeemiline karjäär üldiselt välja selline, et pärast magistrikraadi omandamist peaks läbima doktorantuuri, järeldoktorantuuri ja seejärel on loodud eeldused liikuda kõrgematele akadeemilistele positsioonidele. Sealjuures tuleb doktorantuur ja järeldoktorantuur läbida eri riikides ning viimane peaks kestma vähemalt aasta.

Nii et kui doktorikraadi saad Eestist, siis järeldoktorantuur tuleb läbida välismaal või vastupidi. See on vajalik, et saada teadustöö kogemus eri keskkondades ja rikastada meie teadlaste oskusi. Järeldoktorantuuri jooksul ei kirjutata lõputööd, see on põhimõtteliselt ainult rida CV-s – ja terve hulk kogemusi.

Kuidas leida koht järel­doktorantuuriks?

Üldiselt on kaks võimalust: taotleda rahastust vastavatest programmidest ja minna n-ö oma rahaga või uurida, kas kuskil on mõni positsioon loodud ja kandideerida. Mina soovitan panustada teisele variandile.

Minu järeldoktorantuuri plaan sai alguse 2015. aasta lõpus, kui NTNU hoonete energiatõhususe ja sisekliima uurimisrühmast uuriti mu juhendaja professor Jarek Kurnitski käest, kas meil on mõni kandidaat NTNUs järeldoktorantuuri läbimas. NTNUle ma sobisin ja andsin lubaduse, et kandideerin loodavale positsioonile, kui doktorikraad käes. Märtsis 2016 kaitsesin lõputöö, seejärel kandideerisin loodud järeldoktori positsioonile ning ühel septembrikuu esmaspäeval ootasingi Tallinna Lennujaama väravas koos mitmete teistega, et Norra tööle sõita. Kui seda võimalust poleks tekkinud, siis oleksin ilmselt samal ajal alles oodanud Eesti Teadusagentuurist rahastamise konkursi otsust; kaitsnuks ma doktorikraadi mõni kuu hiljem, oodanuks ma sel hetkel taotlusvooru avamist.

Mida ma uurisin?

Minu doktoritöö tegeles büroohoonete fassaadide energia- ja kulutõhususega ning osalesin ka mitmesuguste hoonete energiatõhususe ja sisekliimaga seotud projektides. Et Eesti on väike ja kõik tunnevad kõiki, pakutakse paratamatult alatasa igasugu töid, mis võivad võtta suure osa tööajast. Norras oli vahelduseks päris mõnus tegeleda ainult ühe kitsa teemaga ning loobuda kööstööpakkumistest vabandusega, et ma ei viibi Eestis. Norras tegeleb hoonete energiatõhususe ja sisekliimaga mitmeid uurimisrühmi ja riiklikult oluliste tegevuste koormus jaguneb ühtlasemalt. Nende all pean silmas määruste, standardite ja juhendmaterjalide väljatöötamist ning jooksvalt kerkivate probleemide uurimist.

Norras aga osalesin teadusprojektis, mis tegeles valurauast ahjudega. Minu ülesandeks oli uurida, kuidas modelleerida õhu temperatuure erinevatel kõrgustel ruumis, mida köetakse sellise ahjuga. Keegi väljaspool uurimisrühma mind Norras eriti ei tundnud ja tänu sellele sain keskenduda oma teadustööle, milleks olid eksperimendid elektertoitega ahjuga, mis jäljendas päris ahju, mõõtmisandmete analüüs ning nende võrdlemine simulatsioonide tulemustega.

Ajapikku kaasati mind ka muudesse tegevustesse. Näiteks oli mul Eestist suur kogemus ühe simulatsioonitarkvara kasutamises, mille nad Norras olid meist hiljem kasutusse võtnud. Norra uurimisrühma doktorandid käisid aeg-ajalt minuga konsulteerimas; viimasel aastal kaasati mind õppetöösse ning salvestasin ka õppevideod, mis peaks siiani kasutuses olema.

Millised olid kolleegid?

Eestis oli meil sel ajal uurimisrühmas ainult üks välismaalane ja kolleegid olid valdavas enamuses ehituse taustaga, aga Norras oli kõik vastupidine: juhendaja oli Belgiast, kolleege oli Saksamaalt, Ukrainast, Poolast, Balkanilt, Hiinast, Hispaaniast, Iraanist, Indiast ning isegi mõned norrakad – peamiselt professorid, kellest kaks läksid minu sealviibimise jooksul pensionile.

Rahvusvaheline keskkond oli kindlasti rikastav kogemus ja lõunalauas räägiti alatasa, kuidas nende kodus olukord on. Näiteks iraanlasest doktorant jagas lahkesti enda (Skype’i vahendusel ema järelevalve all) tehtud toite ja kaasa toodud maitseaineid. Suhtluskeeleks oli valdavalt inglise keel ja ilmselt seetõttu ei saanud ma norra keelt loodetud tasemel selgeks.

Kolleegid olid mitmesugustelt erialadelt ja see on väärtulik kogemus. Mu juhendaja oli füüsik ja sellest tulenevalt oli uurimisküsimuste lahendamine äärmiselt põhjalik. Leian, et koostöö teistsuguse taustaga inimestega on äärmiselt arendav ja tekkiv sünergia tagab hea tulemuse.

Välismaale minnes võtab kohaliku kultuuriga harjumine aega. Haldusega seotud ja laboritöötajad olid valdavalt norrakad, mis andis mulle uue vaate sellele, kuidas võib töösse suhtuda. Norrakad jälgivad hoolega, et tööl ei veedetaks oluliselt rohkem aega, kui on ette nähtud. Näiteks haldustoega seotud otsesuhtlus tuli üldiselt enne kella 15 ära ajada ja laborist ei sobinud abi otsida kell 10 ning 14, kui oli kohvipaus. Lisaks ei võetud uusi asju ette, kui see eeldas ületunde ja asi polnud ülipakiline. Mul võttis isikukoodi, pangakonto ja seega ka esimese palga saamine aega saabumisest alates umbes kolm kuud ning maailma ühte kallimasse riiki kolides võib see olla paras proovikivi. Õnneks pakkus ülikool ka avanssi ja sellega seoses hoidsin elus esimest korda käes mulle kirjutatud tšekki, mille sain kätte kontorist, mis oli avatud neljapäeva pärastlõunati paar tundi. Tšekiga pidin minema kesklinna postkontorisse, kust sain vastu sularaha. Eestis on ikka hea elada!

Aja möödudes sain siiski kohalikud kombed enam-vähem selgeks ja head töised suhted paika. Näiteks oli aeg, kui katsetamiseks olid ruumid renditud, aga elekterküttekehad kippusid aina läbi põlema – polnud probleemi tunni jooksul ühendused kokku keevitada, kui olin ise ettevalmistuse ära teinud. Järeldoktorantuuri lõpus olid aga kohalikud mulle suureks abiks, kui valmistasin ette uurimistoetuse taotlust NTNU, TalTechi jt partneritega ja tähtaeg oli lähedal.

Mida teha vabal ajal?

Selle koha pealt on järeldoktorantuur paras väljakutse – kui välismaale minna vahetustudengina või doktorantuuri, siis on endasuguseid kaaslasi omajagu, aga järeldoktorandina olin üks vähestest. Vaba aega on võrreldes Eestiga oluliselt rohkem ja valdavalt tuleb ise nuputada, mida pihta hakata. Põhjamaalastele kohaselt võtab norrakatel sõprussuhete loomine aega ning minul oli algusest peale plaanis kahe aasta möödudes koju naasta – see võis alateadlikult mõjutada integreerumist ning tagantjärele öeldes ka suuremat koduigatsust ja stressi. Samas kadestasid paljud mu kolleegid olukorda, et TalTechis oodati minu naasmist: enamikul neist oleks raske saada samaväärne positsioon oma koduülikoolis valitseva suure konkurentsi tõttu.

Minu elukaaslane järgnes mulle Erasmuse programmiga paar kuud hiljem ning temal tuli otsida tööd olukorras, kus isegi norrakatel ei olnud lihtne tööd leida. Vaba aega aga sisustasime koos.

Norras on iseenesestmõistetav käia looduses ja seda me ka tegime. Enamus kalast, mida valmistasime, oli meil endil fjordist püütud, sõit mäesuusakeskustesse, näiteks Åresse, võttis aega kuni kaks ja pool tundi ning NTNU spordiklubil on oma metsaonnide võrgustik, mida mõned korrad külla tulnud sõprade-sugulastega külastasime. Lisaks pakkus NTNU spordiklubi trenne suusatamisest ja jalgpallist allveeragbi ja lendluudpallini, mis kujutas endast pallimängu, hoides jalge vahel harjavart. Üks saksa külalisteadur tuli lendluudpallis lausa Norra meistriks ja käis ka Euroopa meistrivõistlustel. Mina mängisin ühe hooaja Kesk-Norra tugevuselt kolmandas saalihoki liigas ning teise aasta Norra tugevuselt teises liigas võrkpalli. Tekkis ka läbikäimine kohaliku Eesti kogukonnaga, mis aitas samuti kenasti aega sisustada. ■

Mida kogemusest õppisin?

Kokkuvõttes olen ülimalt rahul, et selle tee ette võtsin, ja soovitan kõigil välisülikoole külastada. Kahe aasta jooksul arenesid märgatavalt minu eksperimentaalsed oskused ja arusaam hoonetes toimuvatest füüsikalistest protsessidest.

Minu soovitused seoses järeldoktorantuuriga

• Ürita ennast siduda mõne teadusprojektiga, et oleksid osa meeskonnast.
• Kui sul on silmapiiril uurimisrühm, kuhu tahad siirduda, siis loo juba eelnevalt suhteid, näiteks konverentsidel.
• Tegele oma valdkonnas millegi uuega, et võimalikult palju õppida.
• Õpi nendelt, kes on teistsuguse taustaga kui sa ise.
• Vii ennast varakult kurssi kohaliku bürokraatiaga ja tee ettevalmistusi.
• Valmistu selleks, et saaksid ka välismaal tegeleda oma hobidega ja seeläbi vaba aega sisustada.
• Ole valmis, et Eestis käies sul vaba aega enam ei ole.
• Kui sinu uurimisrühma tuleb välismaalt teadlane, siis arvesta, et ka tema peab ülal loetletuga tegelema.