Maris Jakobson | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Keemia- ja keskkonnakaitse tehnoloogia erialale õppima astus Oliver kohe pärast keskkooli. Tallinnast pärit poisile sai valikul määravaks õppeasutuse asukoht, aga mitte ainult. „Tehnikaülikooli juures kõnetas mind suunatus inseneriõppe praktilisusele,” meenutab ta.

Veel tudengina alustaski ta siin tööd insenerina, seejärel on olnud ametis assistendi, teaduri ning alates 2012. aastast vanemteadurina. Praegu on Oliver uurimisrühma juht, labori juht ja programmijuht.

Motiveerib pidev arenguvõimalus

Tehnikaülikoolis varsti pea 20 aastat töötanud meest hoiab siin võimalus teha asju, mis tõesti huvi pakuvad. Igapäevaselt panevad Oliveri tegutsema aga ka vastutustunne ning see, et tegemist on pidevat arengut võimaldava tööga.

„Ülikoolis töötamine meenutab mulle pigem hobiga tegelemist. Eks see sõltub küll ametikohast, kuid minul on see õnnestunud,” lausub Oliver ja täiendab: „Tegelen tudengitega – olen programmijuht, suhtlen erinevate ettevõtetega ehk juhin ja täidan projekte, juhendan doktorante, annan loenguid. Mõnikord jõuan ka laborisse, kus teen mõõtmisi ja katseid ning tegelen ka mõõtmistega väljaspool ülikooli. Vahel juhtub, et pean ka analüüsiseadmeid remontima.”

Ka valdkonnad, millega ta tegeleb, on erinevad ja vahelduvad: veepuhastus, õhuemissioonide mõõtmised, ainete füüsikalis-keemiliste omaduste määramine, ainete koostise määramine ja termiline analüüs. „Näiteks veepuhastuse vallas tegutsesin 2011. aastani, kuid jõudsin möödunud aastal selle juurde ringiga tagasi.“

Meeldib probleeme välja mõelda

Oliver märgib, et teadlaseks saamine on pidev protsess. Tema enda jaoks algas juba see juba bakalaureusetöö ajal. See, millal teadlane saab valmis teadlaseks, sõltub tema arvates aga isikuomadustest ning ka juhendajast ja kolleegidest.

„Kas ma olen n-ö valmis, ettevalmistatud teadlane? Loodan, et olen! Kuid kindlasti on mul palju arenguruumi. Ettevalmistus erinevate ülesannete täitmiseks on ju tundunud ka tundmatus kohas vette hüppamisena. Eks kõrvalt on nähtud nii mõndagi, kuid ise tegemisel tulevad välja nüansid, mida kõrvalseisjana ei näe.”

Probleeme ja tegevusi selles töös on mitmesuguseid. „Minul päris palju erialaseid tegevusi seotud ettevõtete probleemide lahendamisega, sh selgitamisega, kas ettevõtte plaanid on realiseeritavad,” lausub Oliver.

Teadustegevuse osas on asi lihtsam. On ju üldteada, et teadlased mõtlevad enda jaoks probleemi ise välja ja siis ise lahendavad selle. Või vähemalt püüavad lahendada. „Probleeme välja mõelda ei ole ju üldiselt keeruline, kuid nende mahamüümine rahastajatele on keerulisem,” muigab ta.

Teadlase vaenlane on koosolek

Oliver tunnistab, et tal on probleeme „ei” ütlemisega. Sellest tingituna peab ta end jagama mitme tegevuse vahel paralleelselt. Tihti juhtub, et seetõttu nihkuvad tähtajad või raskeneb teemasse süvitsi minek. „Üsna tavaline on ka, et „kohe” on kahe või kolme tunni pärast. Õnneks aitab mind vabandada ütlus, et ah, ta on ju teadlane ja need ongi aeglased.”

Samas tunneb Oliver kõige enam puudust just ajast. See on ülikoolis isegi ainus, mida ei ole piisavalt. Mõnikord tundub isegi, et inimene on valesti disainitud – kahest käest lihtsalt ei piisa!

Teadlane ise aga näib teadvat vastust küsimusele kuhu aeg kaob. „Aega võtab inimeste kuulamine, arutamine, koosolekud. Mulle tundub, et koosolekuid on üldse tulnud juurde COVID-pandeemia ajal tekkinud harjumusest kasutada aktiivselt Teamsi, Zoomi ja muid rakendusi. Väga lihtne on saata kutse, et teeme koosoleku.” Õnneks on ülikoolis väga palju inimesi, kellelt õppida ning väga palju neid, kellega saab/võib erinevatel teemadel rääkida.

Oma töös puutub Oliver väga palju kokku ka n-ö paberimäärimisega. „Need bürokraatia tekitatud „tööülesanded” ei ole üldiselt keerulised, kuid on tihti äärmiselt tüütud ja loogiliselt mõtlevale inimesele mõistetamatud või ebavajalikud. Usun, et ülikoolis on palju neid, kes mõtlevad samamoodi.”

Parim tunnustus on praktiline väljund

Oliver tahab loota, et suur osa tema tehtust mõjub teaduse arengule positiivselt. Viimase aja suurematest töödest meenub talle esimesena „Põlevkivituhkade ohtlikkuse uuring”, mis valmis Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi ja Tartu Ülikooli geoloogia osakonna koostöös. „Nüüd võiks seda uuringut nimetada „Põlevkivituhkade ohutuse uuringuks”, kuna selle tulemusena arvati põlevkivituhk ohtlike jäätmete hulgast välja,” lausub ta. „Nüüd ei saagi keegi küsida, et mis teil seal Eestis toimub!”

Kuna Oliver tegeleb palju praktiliste probleemidega, on parim tunnustus see, kui pakutud lahendus leiab tegeliku kasuliku väljundi. Kindlasti tekitab hea tunde ka positiivne tagasiside, see, kui öeldakse, et oli väga huvitav aruanne või väga põnev artikkel. Teadlasele laiemalt on kindlasti tunnustus, kui leitakse, et tema teadusartikkel on väärt avaldamist tunnustatud, seega kõrge mõjufaktoriga teadusajakirjas.

Oliver on kindlalt seda meelt, et head tulemused saavutatakse koostöös. “Harva, kui üldse, on mingi teadussaavutus või -avastus on sündinud ainult tänu ühele inimesele. Alati on olnud neid, kes mõjutavad ja suunavad või annavad viimase tõuke.”

Ta loodab, et lähitulevikus saavad teoks veel mitmed mõtted, millesse ta on sisendi andnud. Väljakutseid pakub kindlasti 2023. aastal algavas rühmagrandis seatud eesmärgi saavutamine, milleks on leida ja karakteriseerida sulamissoojusel põhinevates energiasalvestites kasutamiseks sobivaid ioonseid vedelikke. Siin on Oliveril ühte teemasse õnnestunud kombineerida ainete omaduste määramine ja modelleerimine, ning teema, mis on otseselt seotud energeetika valdkonnaga ehk soojussalvestid. Tegevused saavad olema muidugi laiemad, hõlmates ka sünteesi ja keskkonna valdkondi.