Ain Aitsam lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) 1954. aastal hüdrotehnikainsenerina. Aastatel 1954-1957 õppis ta Leningradi Polütehniline Instituudi aspirantuuris  ja kaitses 1959. aastal kandidaadiväitekirja. TPI-sse naastes töötas ta alates 1957. aastast hüdrotehnika ja geodeesia kateedri assistendi, vanemõpetaja ja dotsendina. Pärast doktorikraadi kaitsmist töötas Ain Aitsam alates 1970. aastast professorina. Minnes 1972. aastal tööle Teaduste Akadeemiasse, jätkas ta osakoormusega TPI professorina töötamist erikokkulepete alusel kuni 1983 aastani.

TPI päevil oli Aitsami uuringute teemadeks veekogudes toimuvate protsesside uurimine, sealhulgas ainelevi, turbulentse difusiooni ning veekogude isepuhastuse ja keskkonnakaitse uuringud. Koos kolleegidega Sanitaartehnika Probleemlaboratooriumist pälvis Aitsam 1967. aastal riikliku teaduspreemia uurimistööde eest Eesti veekogude komplekse kasutamise ja vee kvaliteedi reguleerimise teaduslike aluste valdkonnas.

Teaduste doktorina valis Ain Aitsam 1960ndate aastate lõpus oma uurimisobjektiks mered ja ookeani, kus kombineerusid nii alusteadus, uus tehnoloogia kui ka keskkonnakaitse ühiskondlikud väljakutsed. Sellele valikule aitasid kaasa stažeerimised Ameerika ja Euroopa tippülikoolides ning tihe koostöö Venemaa ja Ukraina teadlastega. Merefüüsika võrrandid vajasid lahendamist ka praktiliste ülesannete täitmiseks, mille tegi võimalikuks uudne numbrilise modelleerimise meetod. Merevaatluste valdkonnas hakkasid kiiresti arenema elektrooniliste anduritega automaatselt mõõtmisi registreerivad süsteemid. Vaatlusplatvormidena võeti kasutusele ka lennuvahendid ja satelliidid, mis tohutult laiendasid teadmisi mereseisundi kohta. Arvestades neid suundumisi, samuti üha aktuaalsemaks muutuvat merekeskkonna kaitse temaatikat, rajas professor Ain Aitsam 1972. aastal Teaduste Akadeemias Läänemere osakonna, mille peamise tuumiku moodustasid TPI sanitaartehnika laboratooriumi mereuuringutega tegelenud teadlased ja Tartu ülikooli füüsika eriala lõpetajad.

Läänemere osakond tegi Ain Aitsami juhtimisel läbi suured põhimõttelised arengud, mille positiivne mõju kestab tänapäevani. Lisaks merefüüsika edendamisele, mis oli tema peamine eriala, innustas Ain Aitsam merebioloogias kasutusele võtma uudset mereorganismide automaatjälgimist ning satelliitkaugseiret. Uudse suunitlusega uuringute tunnustusena korraldas Ain Aitsam Tallinnas mitmeid kõrgetasemelisi sümpoosione ja konverentse, kus käsitleti mere peenstruktuuri, sünoptilist muutlikkust, mereoptikat seoses kaugseirega ning keskkonnaseire kompleksseid meetodeid. Ain Aitsam oli ka tõhus mereuuringute infrastruktuuri uuendaja. Tema initsiatiivil hangiti teaduste akadeemiale suured uurimislaevad „Aju-Dag“ ja „Arnold Veimer“. Neist viimane oli ookeani võimekusega ning meie teadlaste uurimistöö laienes Atlandi ookeanile. Saadud teadmistest oli omakorda palju kasu Läänemere uuringute jaoks. Praeguseks on muutunud aktuaalseks näiteks operatiivne okeanograafia, uudsed mereseisundi jälgimise observatooriumid (sh.nutipoid) ning merekeskkonna digitaalsed kaksikud.

Mälestame Ain Aitsamit kui helget ja innukat inimest. Kaastunne pojale ja teistele lähedastele.

Kolleegid