Eesti väljapaistvaim ehitusteadlane jääb tavainimese mällu läbi Tartu ja Tallinna laululavade kõlaekraanide loomise, katsetamise ja ehitamise.

Ta on projekteerinud ka mandrit ja Muhumaad ühendava rippsilla ning jõudnud korduvalt pettuda, et seda Saaremaa silda pole ikka veel valmis ehitatud. Tema inseneritööde näiteid on Tartu Jaani kiriku katusekonstruktsioonid, Jägala vantsild, Tartu Emajõe jalakäijate ja Nõmme Mustamäe suusatajate terassild, Viljandi Lossimägede rippsilla uuendamine. Ta on olnud eksperdiks paljude metall- ja ruumkontruktsioonide, kraanade ja reservuaaride projekteerimisel ning seisukorra hindamisel.

Unikaalne töö oli koos Johannes Aarega projekteeritud seeria mastkraanasid kuni 100 meetri kõrguste ja 1000 tonni raskuste rektifikatsioonikolonnide monteerimiseks, mille eest saadi Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu preemia. Samuti loodi originaalne painutamisseade suurte terasest õlireservuaaride koosteosade kokku monteerimiseks.

Eesti rippkonstruktsioonide koolkonna rajajana on Valdek Kulbach olnud juhendajaks mitmetele tänastele Eesti tippteadlastele, sh teaduste akadeemia kauaaegsele presidendile Jüri Engelbrechtile. Ta tegi tihedat koostööd teise suure tehnikaülikooli ehitusteadlase Johannes Aarega, kellega koos avaldati esimene eestikeelne metallkonstruktsioonide õpik ja koos Leonid Allikaga esimene eestikeelne puitkonstruktsioonide õpik. Akadeemik Kulbach on avaldanud rohkem kui 140 teadusartiklit, kaks monograafiat ja mitmeid olulisi erialavaldkonna õpikuid. Veel eelmisel aastal ilmus populaarne ülevaade mitmest tema käe all sündinud ideedest ja lahendustest. Ta oli tuntud esineja rahvusvahelistel koorik- ja ruumkonstruktsioonide konverentsidel.

Valdek Kulbach lõpetas 1951 Tallinna Tehnikaülikooli (tollal Tallinna Polütehnilise Instituudi) ehitusteaduskonna tööstus- ja tsiviilehitus eriala cum laude. 1955. aastal kaitses ta tehnikakandidaadi kraadi Leningradi Polütehnilises Instituudis. 1973 pälvis Valdek Kulbach tehnikadoktori kraadi ja talle omistati professori kutse. Ta oli Tampere Tehnikaülikooli audoktor, Eesti Vabariigi teaduspreemia ja elutööpreemia laureaat, talle on antud Valgetähe IV klassi teenetemärk ning aastal 2000 nimetati Kulbach Eesti Inseneride Liidu Aasta Inseneriks.

Aastail 1948–1952 töötas ta Eesti Projekti ja Dorprojekti inseneri, vaneminseneri ja ehitusgrupi juhtina. 1955 aastast töötas ta tehnikaülikoolis assistendi, vanemõpetaja, dotsendi ja professorina. 1975–1990 oli ta tehnikaülikoolis ehituskonstruktsioonide kateedri juhataja ja teaduskraadide kaitsmiskomisjoni liige ja esimees, õhtuteaduskonna prodekaan ja kaugõppeteaduskonna dekaan, ehitiste projekteerimise instituudi teraskonstruktsioonide professor, ehitusteaduskonna dekaan ja alates 1998. aastast teraskonstruktsioonide õppetooli emeriitprofessor. Ta oli Eesti Teaduste Akadeemia liige alates 1986. aastast ning mitmete Eesti ja rahvusvaheliste erialaliitude liige.

Inimesena oli Valdek Kulbach äärmiselt töökas ja sihipärane. Tööd murdes tavatses ta öelda, et oma jõududega läbi tulest ja veest. Väga oluliseks pidas ta eestikeelsete õpikute kirjutamist. Need arendasid eestikeelset tehnikaterminoloogiat ja lihtsustasid üliõpilaste õpinguid. Ta tegi ära suure töö ehituskonstruktsioonide normide kavandamisel ja nende harmoniseerimisel Euroopa standarditega. Tunnustatud teraskonstruktsioonide spetsialistina oli Valdek Kulbach rippkonstruktsioonide teooria ja praktika korüfee ja selles osas rahvusvaheliselt hästi tuntud. Nii kolleegide, üliõpilaste kui doktorantidega suhtlemisel oli ta väga tasakaalukas ja abivalmis. Kunagi ei tekkinud probleeme tema jutule pääsemisega või kartust oma küsimust esitada. Tema töö tulemused elavad edasi Eesti insenerkonnas. Ehitusinseneride haridus oli ja on ka täna väljapaistvalt kõrget standardit hoidev. See, et Eestis pole olnud praktiliselt ühtegi tõsisemat õnnetust hoonete või sildadega, on parim võimalik tunnustus ühele ehituskonstruktsioonide insenerile.

Valdek Kulbachi eriline teaduslik panus on eelpingestatud sadulakujuliste ja radiaalsete rippkatuste ning rippsildade mittelineaarse toimimise teoreetilisel ja eksperimentaalsel uurimisel ja vastavate arvutuste teooria väljatöötamisel. Tema tippsaavutus on vabalt deformeeruva kontuuriga sadulakujulise rippkatuse problemaatika analüüs ja sellise konstruktsiooni evitamine. Just selline on Tartu laululava kõlaekraan – siiamaani pole seda toestamata servadega „õhus rippuvat“ lahendust kuskil mujal maailmas julgetud kasutada.

Tehnikaülikooli kolleegid mäletavad Valdekut kui taipliku insenerimõtlemisega inimest, kes suutis kiiresti läbi näha probleemi tagapõhja ja anda hea lahenduse, lisaks oli tal väga hea keelevaist. Elus paljunäinud inimesena kujunes temast pühendunud Tallinna tehnikaülikooli ja ka Eesti vabariigi patrioot.

Tallinna Tehnikaülikool

Eesti Teaduste Akadeemia