Eesti keelde tõlkis Kati Metsaots | Fotod: Acube Creative Agency

Lugupeetud rektor, kolleegid, üliõpilased, daamid ja härrad. Soovin teile kõigile õnnelikku 101. sünnipäeva. On tõeline au osaleda tänasel pidulikul sündmusel. See on meie Tallinna Tehnikaülikooli pere jaoks eriline aeg, kui oleme astumas esimesi julgeid samme järgmisesse sajandisse – sajandisse, mida iseloomustavad ühiskondlikud, keskkondlikud ja majanduslikud proovikivid, mis jätkuvalt määratlevad ja eristavad eestlasi kogu maailmas kui tehnoloogiliste avastuste ja tehnoloogilise arengu juhte ja innovaatoreid.

Nendeks juhtideks saavad paljud meist, eelkõige täna siin viibivad uued doktorid. Tervitused teile!

Need saavutused kujundavad meie jätkusuutliku ühiskonna keskkondlikku terviklikkust, majanduslikku adekvaatsust ja sotsiaalset heaolu. Üha enam sõltub see tulevik, millest räägin, kaevandatavate toormaterjalide avastamisest, arendamisest, kaevandamisest, tootmisest, kasutamisest ja taaskasutamisest.

Alates hetkest, mil teie pea täna hommikul padjalt kerkis, ümbritsevad teid kaevandatud mineraalide imed. Kahtlemata kostis teid une rüpest kiskunud äratuskellahelin mobiiltelefonist, mis sisaldab pea 72 kaevandatavat elementi. Mõnel neist on eksootiline nimi nagu neodüüm, terbium ja düsproosium: kolm haruldast muldmetalli, mis panevad teie telefoni vibreerima.

Eluliselt olulise hommikuse kohvi hakkamapanemiseks kööki tuterdades sisenete kaevandatavate materjalide Disneylandi: Brasiiliast pärit roostevaba teras teie seadmetes, Itaalia päritolu töötasapinnad, Eestis toodetud ja Tšiili vaskkaableid pidi teie koju tarnitav elekter ning jalge all need mõnusad köetud põrandasoojenduse plaadid, mis on valmistatud Saksamaal.

Pärast Vaikse ookeani lõunaosas asuvast Uus-Kaledooniast pärit metallist ja Argentiinast pärit fluoriidist toodetud teflonkattega alumiiniumpannil valmistatud hommikusööki või jahvatatud viljast tehtud röstsaiaviilu suundute duši alla, kus ootab kes-teab-kust pärit talki, soodat ja aedviljaõlitooteid sisaldav seep. Koguni hambapasta teie Hiinast pärit elektrilisel hambaharjal sisaldab kolme kaevandatavat mineraali, mis on tõenäoliselt pärit Põhja-Ameerikast.

Aeg panna end riidesse ja astuda ukest välja! Teie riideesemed on valmistatud materjalidest, mis on ilmselt pärit ühest järgmistest allikatest: Egiptuses või Türgis kasvatatud puuvillast või Lähis-Idas destilleeritud ja rafineeritud naftatoodetest või koguni teistest Euroopa piirkondadest pärit taaskasutatud PET-veepudelitest tehtud sünteetilistest materjalidest. Auto või ühistranspordivahend, millega sõidate, sisaldab veelgi rohkem kaevandatavaid toormaterjale, millest on hakanud sõltuma meie igapäevane elu.

Usun, et hakkate asjale pihta saama. Ajaks, mil ole­te tööle jõudnud, olete kasutanud sadu riistu, tooteid ja mugavusesemeid, mis ei saaks eksisteerida ilma maailma eri paigust pärit mineraalide kaevandamise, töötlemise ja üldse olemasoluta. Kui suuresti erineb meie hommik meie vanavanemate hommikust või kasvõi meie enda lapsepõlvehommikutest!

Kuidas on maailm siis muutunud? Tänapäeval on kiiresti kasvanud üha rahuldamatum ja ulatuslikum nõudlus toormaterjalide järele. Aina sagedamini kuuleme siin Euroopas toormaterjalide tarneprobleemidest, eelkõige seoses strateegiliste toormaterjalidega, mis on uute tehnoloogiate väljatöötamisel ja paljudes meile tänapäevaks harjumuspäraseks kujunenud tehnoloogiates kriitilise tähtsusega. Kas keegi siinviibijatest kujutaks ette päeva, mil te ei kasuta oma mobiiltelefoni?

Üks näide kiiresti kasvavast vajadusest kaevandatavate toormaterjalide järele on vase kasutamine taastuvenergias. Iga tavalise tuulegeneraatori puhul, mida võime Narva sõites maantee ääres nä­ha, on ühe megavatt-tonni tootmisvõimuse jaoks vaja 3–4 tonni vaske. Ühesainsas tuulepargis võib olla 2000–7000 tonni seda punast metalli. Euroopas kasutatakse nii 12 korda rohkem vaske kui traditsioonilistes süsteemides. Elektrisõidukid vajavad kolm korda rohkem vaske kui traditsioonilised autod. Nõudlus vase järele ületab mäekõrguselt praegu kogu maailmas tegutsevate kaevanduste tarnevõimsuse ning selle nõudluse täitmiseks tuleb leida ja arendada uusi maardlaid.

Teine näide on Euroopa akuliit (European Battery Alliance, EBA). Selle algatuse moodustamise tingis akuelementide kohaliku tootmisbaasi puudumine Euroopas ja vägagi tõeline oht tarneahela kindlusele. Kui Euroopa loodab üldse kunagi süsinikupõhisest energiasüsteemist lahti saada, on odavatel suure mahutavusega akudel siin kriitilise tähtsusega roll. Taastuvenergia suurenevaks kasutuselevõtuks tehakse praegu ühiseid jõupingutusi toormaterjalide hankimiseks ja tootmistehnoloogia väljatöötamiseks ning tõhusate akude turustamiseks ja rakendamiseks. Siin Eestis on meil väljaarendamata ja realiseerimata mineraalivarusid, millest võiks akuliidule strateegiliselt tähtsaid materjale tarnida.

Eestile on antud märkimisväärne mineraalide ja muude ressursside varu. Peale hästi tuntud kaevandatavate toormaterjalide, nagu põlevkivi, turvas ja paekivi, on meil ka Läänemere põhjas leiduvad fosforiidilademed ja mangaanikonkretsioonid. Fosforiiti saab kasutada tugeva väetisena põllusaakide suurendamiseks, ent samas sisaldab see ka tillukeses koguses strateegiliselt tähtsaid ja üliolulisi haruldasi muldmetalle... isegi mõnesid neist, mida kasutatakse teie mobiiltelefonides.

Eestil on võimalus kasutada oma põhjalikke ja uuenduslikke oskusi ja ekspertteadmisi praeguse tootmise efektiivsemaks, odavamaks ja ressursitõhusamaks muutumiseks. Ressursitõhusus tähendab, et kui rajame kaevanduse, siis võtame sealt kõik huvipakkuvad materjalid, mitte ainult need, mida on lihtne kätte saada või mis on antud hetkel ma­janduslikult atraktiivsed. Ka nendel materjalidel, mida on vähe või mida peetakse kõrvalsaadustena jäätmeteks, on väärtus ning need võivad olla meie tootmisvoogudes olulised sisendid. Suur osa sellealasest uurimis- ja arendutööst toimub siinsamas Tallinna Tehnikaülikoolis. Teadlased töötavad välja viise, kuidas varusid tervikuna paremini määratleda ja tõhusamalt kasutada, aga ka mooduseid, kuidas kaevandada neid nii, et kätte saadakse võimalikult palju ja võimalikult väikese mõjuga füüsilisele keskkonnale või kohalikele kogukondadele.

Nagu kõik head asjad, lõppevad ka varud ükskord otsa. Kui mineraalivarud on välja kaevandatud, ei taastu need nii nagu Eesti kuulsad metsad või koguni seened, mida sel nädalavahetusel metsas nägin. See tähendab, et peame tarbima säästlikult ning teadvustama, millist rolli kaevandamine ja loodusressursid kohalike kogukondade ja meie ühiskonna jaoks tervikuna mängivad. Meil on moraalne kohustus tarbida neid varusid mõistlikult.

Seda mõistlikku tarbimist illustreerivad ehk kõige paremini need väärtuslikud materjalid, mida sisaldavad meie allesjäänud põlevkivivarud. Võib-olla on süsivesiniku väärtus ja panus ühiskonna jaoks palju suurem kui lihtsalt elektri saamise eesmärgil põletamine. Kui on olemas alternatiivsed elektritootmise võimalused, võib oluliste ehitusmaterjalide, ravimite ja muude toodete tootmine olla ühiskonna jaoks palju kasulikum. Ajal, mil Eestisse paigaldatakse üha enam taastuvelektrijaamu, tuleks lähemalt uurida võimalusi saada igast kaevandatud materjali tonnist maksimaalset majanduslikku ja ühiskondlikku kasu. Seda peangi säästlikkuse all silmas.

Säästlikkuse ja säästliku arengu kontseptsioon on nüüd laialdaselt kasutatavad terminid paljudes inimeste eluga seotud tegevusvaldkondades. Esmalt kuulsime sellest 20. sajandi teises pooles eelkõige reaktsioonina loodusvarade kontrollimatule kasutamisele ja mõistmisele, et varud ei ole lõpmatud.

Kui paneksin Google’i otsingusse „säästva arengu definitsioon“, saaksin 505 miljonit vastust! Usun, et nõustute, et selle termini määratlemine on muutunud mõnevõrra keeruliseks.

Kõige sagedamini tsiteeritav definitsioon, mis ka mulle mõningast lohutust pakub, pärineb 1990ndate algusest, Brundtlandi komisjoni aruandest „Meie ühine tulevik“: „Säästev areng on areng, mis rahuldab tänapäeva vajadused, rikkumata tulevaste põlvkondade võimalusi rahuldada oma vajadusi.“ Siin on ühendatud majandustegevus ning keskkonna terviklikkus, sotsiaalvajadused ja tõhusad juhtimissüsteemid.

Need kolm sammast ei saa seista üksinda ja on omavahel sügavalt seotud, paljuski nagu kogu meie ühiskond. Nagu taburetijalad – kui kõik kolm jalga ei tööta, ei ole see suurem asi taburet.

Majanduslik terviklikkus tähendab, et mingi ressursi kaevandamisest saadakse võrdväärne osa majanduslikku kasu. Igasugune kaevandustegevus peab toetama ja koguni suurendama sotsiaalset heaolu ning mõistagi tuleb samas võimalikult suurel määral kaitsta keskkonda.

Selgeim viis säästliku arengu mõistmiseks on vaadelda kaevandatavate mineraalide rolli meie ühiskonna arengus ja selle jätkumises ning meie ühiskonna võimalikus edendamises.

Majanduskasv tähendab pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamist nii tootmismahtude kui ka klientide vajaduste rahuldamise kontekstis, ent veelgi enam majandusliku tõhususe ja müügist saadud tulude taaskasutamise saavutamist. Loodusvarade ja keskkonna kaitsmine tähendab muret nende ammendumise kiiruse pärast. Rohkem tulusid tuleb suunata alternatiivsete ärivõimaluste edendamiseks eelkõige kogukondades, mis võivad muutuda sõltuvaks ühest tegevusalast.

Eesti Energia on hea näide aktiivselt futuristlikku ärimudelit otsivast ettevõttest. Kuna idapoolsed põlevkivivarud on piiratud ja Euroopa Liidu poolt on surve liikuda süsinikuneutraalse tuleviku suunas, keskendub Eesti Energia Enefit Greeni kaudu tuulest, päikesekiirgusest ja biomassist taastuvenergia tootmisele. Sellega mitte ainult ei anta meie kogukondadele süsinikuvaba ehk rohelist energiat, vaid käivitatakse ka traditsioonilise tööjõu ümber- ja täiendkoolitamine. See tähendab kestvust keset muutusi.

Kaevandus- ja toormaterjalisektoril on erakordne potentsiaal panustada ühiskondlikku ja majanduslikku arengusse. Saame muuta paremaks töötajate ning nende perede ja kogukondade elu. Selleks, et realiseerida kaevandustegevuse täielik võimekus säästlikku majanduslikku ja ühiskondlikku arengusse panustamisel, on vaja valitsuste, ettevõtete, tsiviilühiskonna ja teadlaskonna vahelist koostööd. Me nimetame seda teadmiste kolmnurgaks, kus erinevad lähenemisviisid, vaatenurgad ja perspektiivid annavad kõige kasulikumaid tulemusi.

Sotsiaalne vastutus ehk kaevanduskeskkonna iseloomu arvestamine tähendab ohutute töötingimuste tagamist, aga ka hoolimist kaevandamise sotsiaalsetest aspektidest, sealhulgas kaevurite perekondadest ja keskkonnast.

Toormaterjalisektorisse investeerimine võib kiirendada majanduskasvu ning vähendada vaesust madala ja keskmise sissetulekuga riikides. Konfliktijärgsetes ja kergesti haavatavates riikides on kaevandamine aidanud käivitada majandusliku ja sotsiaalse arengu siis, kui teised investorid on olnud ettevaatlikumad. Kaevandamine ja toormaterjalide tootmine on sisuliselt esimene samm väärtuse ja õitsengu loomisel. See, mille väärtus on maapinnas istudes väike või puudub sootuks, võib korraliku teaduse ja nutika inseneeria abil muutuda suure lisaväärtusega asjaks, mis panustab kõikidesse ühiskonna arenguvõimalustesse.

Samal ajal kui kui riiklikul tasandil annab laialdane kaevandustegevus tavaliselt majandusse olulise panuse – eelkõige välisinvesteeringute, ekspordi ja riigitulude näol –, ei ulatu see panus automaatselt kohaliku tasandini. Kaevandamise panust kohalikku majandusse saab suurendada otsese ja kaudse tööhõive tekitamisega kohalikes kogukondades, kohaliku ettevõtluse arendamisega, majandustegevuse mitmekesistamisega, tõhusama tulude juhtimisega, strateegiliste sotsiaalsete investeeringutega ja vaidluste tõhusa lahendamisega.

Kaevandamine mõjutab kogukondi. See mõju võib olla positiivne ning kiirendada sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning muuta inimeste elu paremaks, ent võib olla ka negatiivne, kui mingi ettevõte käitub hoolimatult. Vasutustundlikud kaevandusettevõtted teadvustavad, et neil on vaja kogukondadega juba ennetavalt luua tugev usaldusel ja austusel põhinev suhe. Nad püüavad vähendada negatiivseid mõjusid ja suurendada kasutegureid, luues nii pikaajalisi vastastikuselt kasulikke suhteid. Seda suhet nimetatakse sotsiaalseks tegevusloaks.

Sotsiaalne tegevusluba on metafoor, mis väljendab mõjutatud kogukonna ja tööstusettevõtte vahelise suhte iseloomu. Seda suhet võiks kõige täpsemalt kirjeldada kui usaldust. Usaldus põhineb teatud avatusel ja haavatavusel, valmisolekul astuda avatud suhtlusse ja dialoogi, aktsepteerimisel ja praktilisel kaasamisel ning kultuurilisel tundlikkusel, mis on palju enamat kui lihtne kohalolu. Kui see usaldus on kord välja teenitud, tuleb seda hoida, toita ja soojendada, nagu igas teiseski suhtes. Kui usaldus kaotatakse, on selle tagasivõitmine väga raske.

Konkureerivad maakasutusvõimalused ja kaasamine otsustamisse, milline hakkab kaevandamisjärgne maastik välja nägema või kuidas seda kasutama ja haldama hakatakse, on olulised aspektid ja sageli ka vaidlusküsimused, mis lihtsa teabevahetuse ja usalduse loomisega võivad kaasa tuua harmoonilise suhte. Ettevõtetel, kellel on teadaolevalt vilets sotsiaalse tegevuse ajalugu, on sageli raske leida välisallikatest lisarahastust ja pääseda ligi uutele projektidele ning nad on regulatiivasutuste tervadatud tähelepanu all.

Kõik, millest oleme just rääkinud, on osa sellest, mida nimetame ringmajanduseks. See tervikliku ja toimiva majanduse mudel põhineb ideel, et pärast toote elutsüklit – s.t mineraalide uurimist, kaevandamist, töötlemist, toormaterjalide tootmist, toote kavandamist, tootmist, kasutamist ja taaskasutamist – sisestatakse see ringlussevõtu käigus uuesti toormaterjalina töötlusetappi. Selle majandusmudeli võti seisneb selles, et kuigi iga selle üksuse tegevus toodab jäätmevooge, tuleb jäätmematerjale taaskasutada või nende väärtust koguni suurendada võrreldes tegevusega, mille käigus need toodeti.

Kas kujutate ette, et tavalise 3. seeria BMW tootmisel moodustavad tootmisjäätmed peaaegu 60% auto massist. Enamik nendest jäätmetest on määrdeained, puhastuslahustid ja värvid ning metalli- ja plastijäätmed. Siin tuleb selgelt lahendada kaks probleemi: esiteks peab muutma tootmisprotsessid tõhusamaks ja teiseks peab välja mõtlema, kuidas anda sellele jäätmevoole lisaväärtust ja sisestada see uuesti autoosade tootmise kinnisesse ahelasse.

Aga kuidas on lugu mobiiltelefonidega? Kas teadsite, et ainult umbes 10% mobiiltelefonidest võetakse uuesti ringlusse? Nii et kui kokku on toodetud peaaegu 18 miljardit mobiiltelefoni, kas suudate üldse ette kujutada seda kriitilise ja strateegilise tähtsusega väärismetallide mahtu, mis jääb kasutamata? See tähendab, et kusagil kükitab niisama jõude 60 tonni kulda. Aga kuidas on haruldaste muldmetallide, liitiumi, plaatinarühma metallide ja teistega?

Tallinna Tehnikaülikoolis tehtavad uuringud tegelevad ka selle jäätmekäitlusküsimusega. Tehakse ühiseid jõupingutusi, et leida lahendusi põlevkivi mahukate kaevandus- ja põlemisjääkide sisestamiseks ringmajandusse. Näiteks TalTechi materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudis uuritakse lisaväärtuse andmist põletatud põlevkivile kui agregaattootele või tuhale kui tööstustootele; minu enda uuringud keskenduvad mineraalitootmise jäätmete kasutamisele CO₂ sidumiseks ning mineraaliks ja tuleviku tarbetoodeteks muutmiseks. Selle töö keskmes on küsimus, kuidas saame muuta mineraaliosakese struktuuri arhitektuuri nii, et see adsorbeeriks tõhusamalt CO₂ ja muudaks tõhusamaks ka süsiniku sekvestratsiooni. See võimaldab kaevandusettevõtetel muuta varem kaevandusjäätmeteks peetu väärtuslikuks tarbetooteks ja tasaarvestada olulisi heitkoguseid.

Muudes uuringutes uuritakse viise, kuidas kasutada taimi strateegiliselt tähtsate elementide kaevandamiseks ilma kemikaalideta ning kaevandusalade stabiliseerimiseks ja rehabiliteerimiseks, et seal saaks tegeleda uue tegevusega.

Tallinna Tehnikaülikooli uuringud selles valdkonnas ei tegele mitte ainult tööstusjäätmetele uue otstarbe leidmisega, vaid käsitlevad koguni palju põhimõttelisemat küsimust: kust tuleb meie järgmine ressursibaas, ehk Eesti fosforiidivarude määratlemine ja kvantifitseerimine. Eesti fosforiidivarud on suured, ent nendega on seotud georuumilised küsimused, mis muudavad töö palju keerukamaks.

Toormaterjalide kaevandamise tulevik ei pruugi Eestis põhineda traditsioonilisel maapõuekaevandamisel. Eestist võiks saada Euroopa liider linnakaevandamises ning jäätmetest strateegiliste ja muude kriitilise tähtsusega ainete eraldamises. Neid jäätmematerjale saab kasutada ressurssidena tööstussünergiate edendamisel ning integreerida olemasolevatesse väärtusahelatesse ja protsessidesse. On esitatud seisukoht, et kulla, vase ja muude metallide eraldamine kasutusest kõrvaldatud elektroonikaseadmetest on 13 korda odavam kui uute materjalide kaevandamine. Mäletate kõiki neid äravisatud ja vananenud mobiiltelefone? Meie ees ootab avamist ehtne aardelaegas.

Tänu oma geograafilisele lähedusele Põhja-Euroopale on Eesti heal strateegilisel positsioonil, et saada linnakaevandamise ning elektroonikajäätmetest saadavate strateegiliste ja kriitilise tähtsusega materjalide taastöötlemise valdkonna juhiks. Näen seda kui võimalust kasutada Eesti innovatsiooni- ja tehnoloogiataset ning sellesama katuse all viibivaid nutikaid inimesi uue ressursisektori loomiseks, samuti teha koostööd olemasolevate ressursiettevõtetega meie traditsioonilise ressursisektori hoidmiseks ja laiendamiseks.

Kokkuvõttes on meie kohustus teavitada ja harida ühiskonda kaevandatavate toormaterjalide tähtsusest ning näidata, et erialane karjäär selles sektoris on ohutu, kasutab tulevikutehnoloogiaid, nagu näiteks automatiseerimine, suurandmed ja masinõpe, ning panustab ühiskonna kasvu ja tugevdab looduskeskkonda meie ümber. Georessursside maailm on märkimisväärselt lai ja lõpmatult tänuväärne.

Lugupeetud rektor, kolleegid, üliõpilased, daamid ja härrad, tänan teid tänasel pärastlõunal tähelepanu eest ning loodan, et osa mu entusiasmist seoses Eesti kaevandatava toormaterjali sektoriga on teid nakatanud. Ning kui te homme hommikul tolle vastiku äratuskellahelina peale ärkate, oskate palju selgemalt hinnata, mida emake Maa meile annab. ■