Mari Öö Sarv | Fotod: Helena Kerge, Elle Rajandu, Urmas Jürivete

Võib teha hulgaliselt arvutusmudeleid, kui kaua on inimesel jäänud Maal elada pärast mesilaste kadumist, või vaielda, mida täpselt Einstein sel teemal ütles. Kindel on, et tolmeldajateta pole eluvõimalust ka taimedel, mis on toiduahelas olulised paljudele liikidele, sealhulgas inimestele. Aleksei Turovski on võtnud elurikkuse ja inimese suhte kokku niimoodi: sajad tuhanded, võib-olla miljonid liigid saavad inimeseta suurepäraselt hakkama, kuid Homo sapiens sapiens teiste liikideta toime ei tule. Nii on elurikkus kestliku tegutsemise üks alustalasid ning Tehnikaülikoolilegi oluline.

Kui Tallinna Tehnikaülikool võttis eesmärgiks olla jätkusuutlik ja kaasav ülikool ning kuulutas välja, et plaanib 2035. aastaks vähendada oma süsinikujala­jälje nullini, ei teadnud me veel, kui pikk tee nullini on. Esimesteks sammudeks on olnud olukorra kaardistamine ning elurikkuse uuringutel on siin tähtis roll. Valminud on haudelinnustiku kaardistus, taimestiku kaardistus ja metsade tsoneering ning tolmeldajate kaardistus. Spetsialistide soovitusi silmas pidades koostab elurikkuse töögrupp kevadeks ülikooli elurikkuse kava.

Elurikkuse aluseks on mitmekesine maastik

Taimestiku-uuringu kokkuvõttest võib lugeda, et mitmerindelised, järelkasvu ja alusmetsaga puistud toetavad elurikkust suuremal määral kui madalamatest rinnetest puhtaks raiutud metsad ning elupaiku lisavad püsti seisvad kuivanud puud, lamavad tüved ja õõnsad puud. Metsakuiv on väärtuslik paljude putukate toidubaasina, putukad omakorda toiduks lindudele (rähnid, porrid, puukoristajad, tihased jt). Ka saavad metsakuiva õõnsustes pesitseda suluspesitsejad (tihased, rähnid, kuldnokad, kakud, putukad-tolmeldajad) ja varjuda nahkhiired. Metsakuiv on elupaigaks ka mitmetele seeneliikidele, mis omakorda toiduks reale selgrootutele. Lamapuit on samamoodi oluline elupaik paljudele putukatele ja seentele, pakub aga varjepaika ka nirkidele, kärpidele, lindudele (käblik). Nirgid ja kärbid omakorda hoiavad madalamal tasemel eri liiki näriliste arvukust.

Linnustiku uuring tõi välja, et linnustiku seisukohalt on positiivsed mitmed kampuse haljastuses kasutatud kujunduselemendid: hekid, põõsaste ja puude grupid, püsilillepeenrad, üksikud ja grupiti paiknevad suured maakivid, mõnel pool vahetult kõrvuti kibuvitsapõõsastega. Suuri kive kasutavad linnud sageli vahipostina saagi või putukate jälgimiseks ja tabamiseks ning mõned liigid ehitavad kivihunnikutesse ja -aedadesse ka pesi.

Ootuspäraselt on linnaku hoonestatud aladel linnustik suhteliselt vaene, kuna kaasaegsed hooned ei paku häid pesitsustingimusi. Lisaks ümbritsevad hooneid osalt asfaltkattega parklad ja teed ning intensiivselt hooldatud haljasalad ehk suvel pigem päikesekõrvetatud taimestik. Uuringukokkuvõttes hinnatakse, et kui suures plaanis on siinsed elupaigad eriilmelised ja meelitavad pesitsema küllaltki pika loetelu linnuliike, siis suvised tingimused enam nii head pole. „Saakobjektide biomass on intensiivselt niidetavatel aladel väiksem ja kui lisada riskifaktorina kisklus (hallvares, hõbekajakas, orav, suur-kirjurähn jms), on pesitsemisedukus neis tingimustes keskmisest madalam,“ sedastab raport.

Tolmeldajate uuring kaardistas linnaku territooriumil kokku 35 liiki päevaliblikaid, 17 liiki kimalasi, 44 liiki erakmesilasi ja 53 liiki nektartaimi, teiste hulgas hulk haruldasi tolmeldajate liike. Parimateks nektaritaimedeks osutusid ussikeel, arujumikas, põldjumikas, põldohakas, harilik kuldvits, nõmmliivatee, valge iminõges, kassisaba, valge ristik, sirplutsern, valge mesikas ja pajud. 

Rohkem põõsaid, vähem niitmist

Tolmeldajate uuringu tegi entomoloog ja Nõmme elanik Urmas Jürivete, kelle hinnangul on linnaku rohealad putuktolmeldajate elu- ja toitumispaigana samaväärses olukorras Tallinna servaalade teiste rohealadega. Kui aga on plaanis aladele uusi ehitusi rajada, manitseb ta jälgima, et oluliselt ei väheneks õitsvate taimede hulk. Säilitama peaks ka kimalaste ja erakmesilaste pesitsuspaiku ja võimalusel tehispesadega nende arvu suurendama.

Tallinna Tehnikaülikooli territooriumi taimestiku-uuringu koostasid Tiina Elvisto, Elle Rajandu, Tõnu Ploompuu ja Liis Seenemaa Tallinna Ülikoolist. Elurikkust silmas pidades märgitakse uuringu kokkuvõttes, et linnakus võiks olla rohkemgi hekke, eriti kõrgeid, samuti looduslikus olekus põõsastikke. „Parim lahendus on kujundada rindelisuse poolest mosaiiksed metsad, kus tihedama alusmetsaga puistud vahelduvad valgusküllasematega,“ annavad uuringu koostajad soovituse. Lisaks soovitatakse säilitada kõrges vanuses võimsad männid ja jätta need kasvukohta püsti ka vanadussurma järel metsakuivana. Soovitati ka kaaluda linnaku territooriumil ajutiste märgalade – sadevete kogumiskohtade – kujundamist.

Ka haudelinnustiku uuringu autor Andrus Jair andis vägagi konkreetseid soovitusi pesakastide ja pesaaluste paigaldamiseks linnakusse, et linnustikku rikastada, samuti metsa hooldamiseks või selle vältimiseks kindlates kohtades elurikkust silmas pidades. Oluline on ka toidubaasi parandamine haljasalade vähemintensiivse hooldamisega – harvema niitmisega kaasneb rohkem õitsemist, vähem kõrbenud muru ja suurem valik putukaid. Pakuti välja mõte töötada väikeste värvuliste jaoks välja nende pisikest kehakaalu arvestavad jälgimisseadmed (GPS-saatjad, kiibid vms), märgistada koostöös ornitoloogidega linnakus pesitsevaid linde, koguda ja süstematiseerida teavet nende kohta.

Hulk kaitsealuseid liike ja haruldasi kooslusi

Uuringu käigus registreerisid nad linnakus 244 liiki rohttaimi ja 29 liiki maapinnasamblaid. Ülikooli territooriumil kasvavad nõmmnelk, tumepunane neiuvaip, aas-karukell, roosa merikann ja käokeeled on kaitse all; punane sõlmhein, kink-aruhein, hall-kaderohi ja põld-kaderohi kantud Eesti punasesse nimestikku. Siin on kodu ka kaitsealustele hanepajule ja künnapuule ning punases nimestikus olevale härmpajule. Uuring toob välja, et neis piirkondades, kus inimmõju on minimaalne, võib leida rikkalikult elupaiku erinevate eluslooduse rühmade esindajatele, näiteks jänesekapsa-mustika kooslus või sõnajala-sanglepik. Viimane kuulub samuti kaitset vajavate haruldaste koosluste hulka.

Haudelinnustiku uuringus kaardistas Andrus Jair haudelinnustikku linnaku metsastel ja hoonestatud aladel. Ta registreeris siin nii metsalinde kui avamaastiku linnuliike, nii inimkaaslejaid, kultuurmaastikele omaseid linnuliike kui ka rööv- ja veelinde, kokku 41 linnuliiki. Ta hindab linnaku üldist pilti linnustiku kontekstis heaks, seda tänu maastiku mitmekesisusele. Ta kirjeldab uuringutulemustes, et haudelinnustiku jaoks väärtuslikumad elupaigad linnakus on metsaga kaetud aladel, nende linnurikkamad osad jäid omakorda segametsa piirkondadesse, kus peapuuliigi hariliku männi kõrval oli eri rinnetes arvestataval määral lehtpuuliike. Metsaala linnurikkamas piirkonnas tugevavõralise vana männi otsast leidis uurija kaitsealuse kanakulli asustamata pesa ning kuulis samuti kaitsealuse koldvindi laulu, kaitsealustest linnuliikidest registreeris ka lõopistriku ja nõmmelõokese.