2022. aastal võeti maailmas kasutusele üle 400 miljoni tonni (Mt) plasti, sellest 9% oli ringlusse võetud ja 0,5% biopõhine. Euroopa osa sellest oli 59 Mt. Seis ringlussevõtuga oli Euroopas parem: 19%; bioplastide osa 1%. 

Nimetatud miljonid tonnid on ehk kõnekamad, kui mõelda sellele, et ühele megatonnile vastab ligikaudu 132 000 prügiauto koormat või et see on 100 Eiffeli torni kaal. Võrdluseks võib veel nimetada, et n-ö plastiajastu algusest, eelmise sajandi keskpaigast, on toodetud ligikaudu 9000 Mt plasti, millest 5000 Mt on ära visatud. Plasti kasutuse tulevik näeb samas ette, et paarikümne aasta pärast fossiilsel toormel põhinevat plasti enam ei toodeta, kasutusel on ringlev materjal, bioplast ja n-ö tehisliku fotosünteesi teel süsihappegaasist valmistatud plast.

Plast toidu pakendamisel

Ligikaudu 40% plastist nii maailmalaiuselt kui ka Euroopas kulub pakendite valmistamiseks, see ongi suurim plasti kasutuse valdkond. Eestis tekib aastas umbes 50 000 t plastpakendite jäätmeid, see on ligikaudu 40 kg inimese kohta. Kui klaas-, metall-, paber- ja kartongpakendite ringlussevõtu määrad Eestis ületavad 90%, siis plastpakenditel on see napilt üle 40%. Just seetõttu ootab meid ees Euroopa Liidu pakenditasu – trahv neile riikidele, kes ei suuda aastaks 2025 tagada vähemalt 50% plastpakendite ringlussevõttu.

Plastpakenditest omakorda suurema osa moodustavad toiduainete pakendid. Nende kasutuselevõtt on loonud standardi, millest on raske loobuda. Tänu pakenditele on toit saastevaba, säilib kauem ja on hõlpsamini transporditav. Inimesed säästavad aega, sest pikema perioodi toitu on võimalik korraga varuda. Toidu riknemisest või saastumisest lähtuvate tervisehädade hulk on märgatavalt vähenenud. Toidu raiskamine on siiski probleemiks, aga see ei sõltu nii palju pakendamise kvaliteedist kui inimeste ostukäitumisest ja vastutustundest.

Püüd tagada toidu ohutust ja vajadus täita paljusid asjakohaseid regulatsioone muudab plasti ringluse toidupakendite valdkonnas keeruliseks. Mehaanilise ringlussevõtu käigus (mis on Eesti-suuruses riigis üks väheseid jätkusuutlikke võimalusi) ei ole võimalik tagada, et ringleva materjali hulka ei satuks ohtlikke aineid. Seetõttu kasutavad toidu pakendajad vähemalt pakendi toiduga kokku puutuvas osas jätkuvalt primaarset plasti. Sarnastel põhjustel ei olda ka väga huvitatud korduvkasutatavast jaemüügipakendist. Samas on vajadus rohepöördeks ka selles sektoris arusaadav. Muudatuste elluviimiseks on vaja uusi materjale ja lähenemisi pakendite ringlussevõtuks.

Konverents tõi osapooled kokku

Et seda ja muidki küsimusi arutada, toimus 31. oktoobril Tallinnas Eesti Toiduainetööstuse Liidu korraldatud kolmas pakendikonverents. Koos ministeeriumite ja ettevõtete esindajatega oli minulgi rõõm osaleda. 

Konverentsil kuuldust ja nähtust võib esile tuua, et käesoleva aasta lõpus jõustub uus ELi pakendi- ja pakendijäätmete määrus, mille eesmärgiks on ühtlustada pakendite materjalide ja pakendamise nõuded, vähendada pakendijäätmete teket ja suurendada ringlussevõttu. Näiteks peavad 2030. aastaks kõik plastpakendid olema ringlussevõetavad ja ka toidukontaktis olevad materjalid peavad sisaldama vähemalt 10% taaskasutatud plasti, muudes toiduvaldkondades vähemalt 30%. Kaovad rühmapakendid (n-ö kuuspakid) ja kilekotid väikestes kogustes juurviljade pakendamiseks. 

Juba käesolevast aastast kehtib tarbijate võimestamise direktiiv, mida täiendab roheväidete direktiiv. Eesmärgiks on piirata tarbijate eksitamist erinevate roheväidetega ja seega nõutakse ainult põhjendatud, selgete ning ajakohaste müügiargumentide kasutamist.

Pakenditööstuse poolt toodi konverentsil probleemina välja ühekordse plasti direktiiv, kus plastile rakenduvate piirangute alt jäävad välja vaid modifitseerimata looduslikud polümeerid. See määratlus piirab uute bioplastide kasutuselevõttu ja ka modifitseeritud looduslike polümeeride kasutamist ühekordsetes pakendites, olgu need siis komposteeritavad või mitte. 

Esitleti ka pakkematerjalide arengusuundi, näiteks mitmekihiliste kilede asendamine monomaterjalidega; häid barjääriomadusi andvate pinnakatetega paber ja kartong (mis on paberi ja kartongiga sarnaselt ka lihtsalt ringlussevõetav); tehnoloogia arendamine ringlussevõetud materjali lisamiseks toidukontaktsetesse pakenditesse (nagu ülalnimetatud määrus nõuab). 

Teadlaste panus

Mul endal oli au konverentsil tutvustada Tallinna Tehnikaülikoolis arendatavat perspektiivset bioplasti, keemiliselt modifitseeritud tselluloosi ja selle kasutamist paber- ja kartongpakendite hüdrofoobse pinnakattena. Tutvustasin ka meil hiljuti asutatud puidu väärindamise fookustippkeskust ja kogu Eesti puiduteadust koondavat teekaardiobjekti PUUTAR. Mõlemad konsortsiumid pakuvad ettevõtetele tootearenduseks laialdasi võimalusi. 

Kokkuvõtteks, mida pakenditööstus siis konverentsi põhjal teadlastelt ootab? Väga oodatud on biopõhised, süsinikuneutraalsed plastid, mis omadustelt vastaksid senini tuntud fossiilsel toormel põhinevatele plastidele ja oleksid töödeldavad olemasoleva seadmepargi abil. Arendamist ootavad ka uued tehnoloogiad ja retseptuurid, mis võimaldavad suurendada sekundaarse plasti osakaalu toiduga kokkupuutuvates pakendites. Eriline huvi on spetsiaalsete pinnakatetega paberi ja kartongi vastu, mis suudaks asendada kile- ja pehmepakendeid eri valdkondades, ka niisketes keskkondades, ja pakkuda nõutud barjääriomadusi vee või gaaside suhtes. 

Lähtuvalt eelnevalt nimetatud plasti definitsioonist on suure huvi all paberi ja kartongi põhised materjalid, mis koosneksid ainult looduslikest polümeeridest, peamiselt lignotselluloossest kiumassist ja nanokiulisest tselluloosist barjäärikihist. Selline materjal ei ole niiskes keskkonnas siiski piisavalt vastupidav, nii on jätkuvalt olulised ka biopõhised, hüdrofoobsed pinnakatted, mille arendamisega tegeletakse ka Tehnikaülikooli biopolümeeride tehnoloogia laboris.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.