Inseneriharidust on tehnikaülikoolis antud üle saja aasta, samas on inseneride põud järjest süvenev probleem. 

Hiljuti toimunud Industry 5.0 konverentsil toodi välja Eesti kõige nõutumate ametikohtade pingerida, mille tipus olid ülekaalukalt insenerid ja tööstusvaldkonna oskustöölised. Eesti ülikoolilõpetajad katavad praegu vaid 1/3 töötleva tööstuse juhtide ja spetsialistide vajadusest.

Inseneriakadeemia

Eelmise aasta lõpul Euroopa Liidu struktuurivahendite toel käivitunud Inseneriakadeemia eesmärk on anda insenerihariduse populariseerimisele ja õppekavade uuendamisele lisajõudu. Kokku jagatakse sellest meetmest Eesti kõrg- ja kutseharidusele järgmise viie aasta jooksul 37,5 miljonit eurot eesmärgiga kasvatada nii inseneriharidust saavate üliõpilaste kui kutseõppurite arvu, vähendada väljalangevust ja muuta õppekavad tööturu vajadustele paremini vastavaks. Järgmised viis aastat peavad andma tasemehariduse tõstmiseks olulise tõuke ja suurendama nende spetsialistide arvu, keda ettevõtted täna tikutulega otsivad või üksteiselt üle löövad.

Juurpõhjused, miks meil on insenere nii vähe, peituvad haridussüsteemis tervikuna. Need algavad põhikooli ja gümnaasiumiga ja jõuavad välja kutse- ja kõrghariduseni. Ülikooliõpingutes pole insenerivaldkonna erialad senimaani sama populaarsed kui arstiteadus, IT, õigusteadus või majandusjuhtide koolitamine. Kahjuks aitavad viimasel ajal ka mõned iduettevõtted ja osa IT-sektorist kujundada ajakirjanduses negatiivset hoiakut kõrghariduse omandamise suhtes, reklaamides haridusest sõltumatu ettevõtlikkuse ja riskijulguse võidukäiku teadmiste ja pikema koolitee ees.

Kui tehisintellekt kõrvale jätta, toimuvad täna kõige suuremad muutused tööstussektoris. Rohepöörde ja automatiseerimise väljakutsetega silmitsi seisvad ettevõtted leiavad uusi ärimudeleid, tegevusvaldkondi, materjale ja partnerlusi teistes valdkondades, et lahendada ühiskonna ees seisvaid ülesandeid. Kasvava elanikkonna ja piiratud ressurssidega maailmas tuleb leida uusi tootmisvõimalusi ja toimemudeleid, millele IT areng üksinda kahjuks lahendusi pakkuda ei suuda.

Eesti töösturite hääl, rakendamaks eesmärgipärast majanduspoliitikat, muutub järjest tugevamaks. Tulevik peab sisaldama nii uute töökohtade loomist, tööstuse ümbersuunamist ekspordivõimelisemate tööstusharude suunas ja prioriteetide seadmist, milliste tööstusharude eelisarendamisele tasub Eestis keskenduda.

Ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid on koostöös kutseharidussüsteemiga valmis sellesse oma panust andma. Õppekavade juhid kuulavad tähelepanelikult tööstuse soove ja loovad üliõpilastele võimalusi suuremaks probleem- ja väljakutsete lahendamise põhiseks õppeks.

Tallinna Tehnikaülikoolis käivitunud koostöö Euroopa suurimate tehnoloogia- ja majandusõpet pakkuvate ülikoolidega EuroTeQ võrgustiku raames avab tänastele tudengitele rohkem võimalusi õppida ja omandada kaasaegseid teadmisi ka nendel erialadel, mida Eestis veel ei õpetata. Lisaks annavad mikrokraadid ja tulevikus mikrokvalifikatsioonid võimalusi kiireks ja vajaduspõhiseks ümberõppeks.

Energeetikas ja roheenergeetikas oleks ülikoolil hädavajalik välja arendada oma uurimisrühm, mis tegeleks nii energia salvestustehnoloogiate kui energiaprotsesside modelleerimise teemadega.

Suurema hüppe saavutamiseks oleks aga vajalik, et Inseneriakadeemia ei oleks asi iseeneses ja mahukamad tegevused ei lõppeks pärast toetusperioodi läbisaamist. Tallinna Tehnikaülikooli arvutuste kohaselt annab Inseneriakadeemia igal aastal täiendavalt inseneriõppe kvaliteedi parandamiseks tehnikaülikoolile juurde 2,2 miljonit eurot, mis moodustab ülikooli kogueelarvest alla kahe protsendi. Sellega saab teha populariseerivaid tegevusi, aidata tudengitel õpingutega paremini hakkama saada ja muuta õppekavasid tööturu vajadustele vastavamaks, aga mitte enamat.

See täiendav raha ei võimalda alustada õppetegevust täiesti uutes inseneeria valdkondades, mille järele on vajaduse tinginud viimase kümnendi kiired globaalsed arengud ja mida vajab ka Eesti tööstus.

Energeetikas ja roheenergeetikas oleks ülikoolil hädavajalik välja arendada oma uurimisrühm, mis tegeleks nii energia salvestustehnoloogiate kui energiaprotsesside modelleerimise teemadega. Samuti on möödapääsmatu luua uurimisrühm, mille peatähelepanu oleks suunatud elektrisüsteemi töökindluse ja energiatõhususe probleemidele ja võimalustele. Keskkonnasäästlike jahutustehnoloogiate üha laiema levikuga oleks lähiajal tarvidus luua jahutus- ja soojustehnika, soojus- ja massileviga tegelev uurimisrühm, mis oleks partneriks kaugjahutuse, mere- ja jõevee jahutustehnoloogiate laiemal kasutuselevõtul.

Tööstus- ja tootmisprotsesside automatiseerimiseks ning energiatõhusamate hoonete kavandamiseks tuleks kohe luua nii tööstus- kui hooneautomaatika ja elektroonika uurimisrühmad. Ehitussektor ootab tehnikaülikoolilt viimasel kümnendil kriitiliselt hääbunud ehituskonstruktsioonide, teede- ja sillaehituse ning ehitus- ja komposiitmaterjalide valdkonna tugevdamist ja professuuriga mehitamist.

Partnereid tööandjatele on kõigis mainitud valdkondades hädasti vaja, et majanduskasv taas tõusule pöörata. Siin peab ülikool ise tegema julgeid otsuseid nimetatud valdkondade eelisarendamiseks ja leppima kokku uued prioriteedid õppevaldkondade vahel, sealhulgas suurendama ülikoolisiseselt märkimisväärselt inseneeria rahastuse osakaalu.

Oleme hinnanud, et eelpoolnimetatud ja mitme teise majanduse arengu seisukohalt prioriteetse teadus- ja õppevaldkonna arendamiseks ülikoolis oleks vaja panustada vähemalt 500 000 eurot iga valdkonna kohta aastas, kokku nii vähemalt viis aastat järjest. Kui võtta eesmärgiks kümne uue uurimisrühma arendamine, tuleks sinna iga-aastaselt investeerida viis miljonit eurot.

Kaasata tuleb ka eraraha

Selleks, et luua uusi ja taasavada vajalikke inseneeria valdkonna õppekavasid, tuleb ja on võimalik lisaks eelpool nimetatule kaasata sihtannetuste kaudu eraraha. Soome Aalto ülikooli sihtfondi panus ülikooli eelarvesse on keskmiselt 13% aastas ning vahendid suunatakse eranditult majandusele vajalike õppesuundade arendamiseks ja toetamiseks. Sihtfondi loomise ja kasvatamise juures on suureks abiks olnud ettevõtete panuse kõrval ka toetav riiklik strateegia, mis võimendab fondi kogutud erakapitali. Sellist lähenemist saaks kasutada ka Eestis.

Hiljuti avaldatud Arenguseire keskuse raporti järgi kasutavad Eesti ettevõtted maksuvabalt annetusi võimaldavast summast praegu ära vaid väikese osa. 2022. aastal annetati tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja kuuluvatele asutustele kokku 27,8 miljonit eurot. Võimalus olnuks annetada 109 324 äriühingul üle 950 miljoni euro. Seega on potentsiaal väga suur.

TalTechi arengufond on võtnud lisaks ettevõtete nimeliste stipendiumite väljaandmisele sihiks fondi võimendamise läbi erinevate valdkonnapõhiste sihtkapitalide ka õppekavade, professuuride ning uurimisgruppide rahastamiseks. Arengufondi ambitsiooni toetavad nii eelpool nimetatud raporti andmed kui insenere vajavate ettevõttete valmisolek panustada ja suunata raha nõudluspõhiste erialade õpetamiseks.

Käesoleva aasta lõpuks loodava TalTechi arengufondi insenerihariduse toetamise sihtkapitali eesmärk on koguda lähiaastatel sihtannetuste kaudu vähemalt 10 miljonit eurot. Kui eeldame, et sihtkapitali tootlus on keskmiselt 8-10 protsenti aastas, siis ainuüksi selle arvelt saaks finantseerida kahe õppevaldkonna kulusid aastas.

Kui täna on paljudes Eestile olulistes tööstusharudes puudu kuni 2/3 insenere, siis strateegiliste otsuste tegemine inseneeria õpetamisega seotud valdkondades ning riigi ja eravahendite parema kasutamise toel on võimalik töökäte puudus kümne aasta jooksul lahendada. Selle tulemusena kasvab ülikooli teaduskompetents, lisandub täiskohaga panustavaid professoreid ja laieneb inseneriõpe ka nendes valdkondades, mille vastu on tööandjatel kõrgendatud huvi.

Paljud Euroopa riigid rahastavad tänases ebakindlas majandusolukorras rohkem just tehnikaülikoole. Nende kõrgkoolide lõpetajad loovad tööjõuturul suuremat lisandväärtust, tõstavad riigi ekspordivõimet ja võimaldavad riigikassast oluliselt suuremas mahus ühiskonnale teenuseid pakkuda. Meie ülikoolide rahastamismudel võiks järjest enam põhineda sellele, kui palju ülikoolid reaalmajandusse, suurematesse palkadesse ja riigi konkurentsivõimesse panustavad.