Mihkel Kaljurand on loodusteaduskonna keemia ja biotehnoloogia instituudi keemia osakonna vanemteadur ja emeriitprofessor.

Kuidas sattusite Tallinna Tehnikaülikooli tööle? 

Olen töötanud pool sajandit hoones Akadeemia tee 15, mis nüüd on tuntud kui loodusteaduste maja. Nimetatud maja sai Tehnikaülikooli osaks pärast tolleaegse Teaduste Akadeemia Keemia Instituudi liitmist ülikooliga aastal 2002. Ülikooli töötajaks sain aga varem – 1995. aastal valiti mind analüütilise keemia professoriks tolleaegsesse keemiateaduskonda. Suurt osa minu veenmisel alustada tööd ülikoolis mängis akadeemik Mihkel Veiderma. 

Minu ülesandeks oli reformida kaasaegsemaks keemilise analüüsi õpetamist tolleaegses TTÜ-s. Selle teadusharu õpetamine oli siin väga heal tasemel, kuid TA instituutide liitmine ülikoolidega pidi suurendama ülikoolide võimalusi eriti kaasaegse aparatuuri osas. Konkreetselt koostasin ma täiesti uued instrumentaalanalüüsi ja kemomeetria kursused, mida õpetatakse TalTechi loodusteaduskonnas seniajani. Töötasin ka instituudi direktorina, pärast emeriteerumist olen olnud vanemteadur.

Mida Tehnikaülikoolis töötamine on teile andnud?

Mulle väga meeldis TA instituutide liitmine ülikoolidega. Akadeemiline uurimistöö on tihtipeale selline, et soovitud edu või rahuldust see ei pruugi tuua (mida iganes selle „edu“ all ka ei mõeldaks). Õppejõu tööl on aga selge väljund spetsialistide näol, keda ette valmistatakse. Seega annab ülikoolis töötamine teatava rahuldustunde sellest, et ei tegeleta tühja-tähjaga (milleks konkreetne uurimistöö võib osutuda). Samas jäi ülikoolis töötamise ajal edasi võimalus tegeleda soovitud uurimistööga.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Kõige suurem reform toimus Eesti iseseisvumise ajal, kui ülikool otsis uutele oludele sobivaid toimimise vorme. Õppekavad muutusid, viieaastane õpe teisenes nelja-aastaseks ja hiljem tagasi viieaastaseks, kuid nüüd juba bakalaureuse- ja magistriõppe vormis. Sellise rabelemise vajadus oli võib-olla arusaadav õpetatud haridustehnoloogidele, kuid mulle jäi hämaraks. 

Reforme juhtis vabariigi algusaastatel mäletatavasti Olav Aarna, rektorite Peep Sürje ja Andres Keevalliku ajal elu stabiliseerus ja oli hea rahulik aeg. Siis otsustas valitsus, et rektoreid ei valita enam valimiskogus, vaid seda teeb väike grupp spetsiaalselt valitud inimesi. Minu meelest oli see ebaõnnestunud reform ning esimene selliselt valitud rektor Jaak Aaviksoo tuli võimule läbi segaduste ja sekelduste. Tema reformid olid väga radikaalsed ja tähendasid õppetoolide kaotamist. Mulle jäi see reform arusaamatuks, nagu oli mulle olnud kogu aeg segane see nn USA ülikoolide süsteem, mida Aaviksoo sisse viis. Samas, kuna ma parasjagu emeriteerusin, ei puudutanud see reform mind enam eriti.

Kõige ilusam aeg oli nn nullindad ehk aastad 2000–2010. Teaduse rahastamine oli stabiilne ja enam-vähem piisav tasemel uurimis- ja õppetöö läbiviimiseks. Tolleaegset meeleolu iseloomustab vast kõige ilmekamalt foto ühest instituudi jõulupeost, kus professorite ansambel töötajaid lõbustas, parafraseerides tolleaegset Hannaliisa Uusma hitti „Absoluutselt“. Fotol on vasakult alates Tõnis Kanger, Raivo Vilu, Nigulas Samel, Margus Lopp, Toomas Tamm ja Mihkel Kaljurand.

Kuidas on muutunud teadustöö tingimused aja jooksul? 

Järgmine olev foto iseloomustab, kuidas tehti teadustööd eelmise sajandi 80ndate esimesel poolel nõukogudeaegses askeetliku väljanägemisega laboris. Nooremteadur (M. Kaljurand) ja laborant (L. Meier) poseerivad ajakirjanikule tolleaegse imeriista, välismaa vedelikkromatograafi kõrval. Eestis oli see aparaat ainuke. Aparaat oli saadud tänu ülemuse edukale laveerimisele Moskvas, NSVL TA varustusosakonnas. Käibiv „valuuta“ oli siis „Vana Tallinn“, millega tutvusi varustusosakonna ametnike hulgas õlitati. Personaalarvuteid veel polnud, nooremteadur toimetab paberi ja pliiatsiga, kuid arvutid juba tungisid uurimisandmete töötlemisse. Esiplaanil olev valge kettaga seade oli perforaator, mis väljastas paberilinti, kuhu aukude kombinatsioonina salvestus katse tulemus. 

Personaalarvutite ilmumine on olnud vist kõige suurem muutus minu teaduses veedetud aastate jooksul. Arvutitega varustamine tõi kaasa fenomeni, kus keemikute (ja ilmselt ka teiste teadlaste) tarkus teisaldus „rauda“. Ka minu enese uurimistöö on sellesse protsessi oma panuse andnud. Instrumentide opraatorite kvalifikatsiooninõuded on märgatavalt langenud, eeldades muidugi, et operaator valdab mingil tasemel arvutiga töötamist.

Kõige parem õppetund tööalasest ebaõnnestumisest?

Ebaõnnestumiste korral kiputakse süüdistama kas teisi inimesi või asjaolusid. See banaalne tõsiasi ei tohiks olla oma möödalaskmiste õigustamiseks, kuid tõetera selles on. Ühe uurimisgrupi liikmete jaoks on ülesanded, mis neile sobivad, ja ka sellised ülesanded, mis neile ei sobi. Selle asjaolu mittearvestamine viis enamasti selleni, et projektides planeeritud eesmärke ei suutnud ma alati realiseerida. 

... ja õnnestumisest? 

Meie tegevus portatiivsete kapillaarellektroforeesi seadmete arendamisel osutus nii edukaks, et saime toetust Euroopa Kosmose¬agentuurilt (seadme arendus maavälise elu detekteerimiseks) ning kaitse- ja siseministeeriumilt (seadmed keemiarelvade, lõhkeainete ja narkootikumide määramiseks). Need tööd olid aluseks start-up’i loomiseks, mida praegu edukalt manageerib dr Mazina Shinkar. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.