Mihkel Koel on inseneriteaduskonna energiatehnoloogia instituudi kütuse ja õhuemissioonide analüüsi teadus- ja katselabori juhtivteadur.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

1974. aastal alustasin tööd Eesti Teaduste Akadeemia Keemia Instituudi instrumentaalanalüüsi sektoris, minu erialaks oli tuumamagnetresonantsspektroskoopia. Sel ajal ilmusid ka esimesed publikatsioonid välismaistes ajakirjades, milleks oli vaja eriluba. 

Tehnikaülikooli sattusin 2002. aastal, kui minu instituut liideti vastloodud loodusteaduskonnaga. 
2024. aastal oli energiatehnoloogia instituudis ohus üks grant – sellega seotud inimesed olid ära läinud. Niisiis, mind otsiti üles ja täna on mul seal kaks doktoranti kaasjuhendada. 

Mida siin töötamine on teile andnud?

Teadus on uudishimulikele inimestele. Siin sead ise sihte ja saad olla nii laisk kui lastakse. Teisalt tuleb pidevalt otsida uut, leida uusi probleeme ja lahendusi. 

Kaks väga olulist kohtumist suurte teadlastega minu elus on Paul Anastas ning Martyn Poliakoff. Poliakoff on TalTechi audoktor, kes „virutas“ ära ka paar minu paremat magistranti. Anastas kirjutas eessõna raamatule „Green Analytical Chemistry“, millest Royal Society of Chemistry andis välja ka teise trüki. 

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Siis, kui ise sain grante: noored tulid minu laborisse tööle, juhendasin doktoritöid. Siis pidi vaeva nägema artiklitega, konverentsiettekannetega. Valdkond oli uus, saavutusi on ka tunnustatud. 

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Granditaotluste kirjutamine: see nõuab tõsist kirjatööd ja bürokraatlike reeglite järgmist. Näiteks Euroopa grantide jaoks on vaja leida head partnerid, kes tunnevad asja (mitte nii väga teadust) ja oskavad formuleerida taotlust vastavalt Euroopa reeglitele. 

Teiseks keeruliseks olukorraks oli doktorantide leidmine teaduste akadeemia keemia instituuti – kuna meie ei õpetanud, siis oli probleem leida häid tööst huvitatud tudengeid.

… ja suurim töine õnnestumine, mille üle olete uhke?

Sajandi esimesel kümnendil suutsin korraldada heatasemelisi rahvusvahelisi konverentse, roheline keemia ja uudsed lahused tõid siia kokku palju erakordseid teadlasi. Ka minu tudengite konverentsiesinemised olid väga-väga tasemel. Siin Eestis, kõrvalises kohas, oleme väga korralikult esindatud.

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Olen olnud pool aastat Ameerikas Los Alamose laboris, aga sisseharjunud rutiin ja kodu on minu jaoks tähtsad. Isegi nõukogude ajal välismaal käies sai selgeks, et hästi elada ja väga head teadust saab teha ka siin. Leidsime koos kolleeg Mihkel Kaljurannaga, et peame tegema midagi uut. Pole vaja uut kallist seadet – piisab, kui lisada uudne detail vanale seadmele.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu?

Analüütiline keemia nõuab enda ümber puhtust ja korda. Et ei saastaks proove, et protsessid oleks korrapärased. 

Sümmeetria on ilus, aga uus info tekib kaoses, kus proovitakse leida korda ja sümmeetriat.
Töömeeleolus korjan andmed kokku ja hakkan kirjutama artiklit lootuses, et avaldan midagi uut. Retsensentide kriitika toob maa peale. Artikli ilmumine on rõõmuhetk. Samuti see, kui minu tööle viidatakse.

… ja kuidas töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Tänu heale perele. Sageli võtan laborimõtted koju kaasa. Olen siiski kodus üritanud neid mitte mõelda ja proua on üldiselt aru saanud, kui pean tööl kauem olema või kuhugi rändama. 

Kui mind on konverentsidele kutsutud, siis võtan proua kaasa. Konverentsid on tähtsad, sest sealt saab uut teadmist. Samuti saab ka ringi vaadata päev varem ja hiljem. 

Olen oma tudengitele öelnud, et ärge hoidke raha kokku konverentsi õhtusöögi pealt. See on mitteformaalne võimalus avardada (teaduslikku) silmaringi ning leida uusi kontakte ning kohtuda oma valdkonna suurmeestega.

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.