Kui Sa vaatad ajas tagasi, siis kes või mis Sind oma karjäärivalikuni tõukas?

Ma arvan, et minu jaoks langetas erialavaliku arusaam, et Eesti on piisavalt väike ühiskond, kus on avalikus sektoris võimalik ise midagi korda saata ja oma pärand tekitada. Mõte sellest hakkas mulle juurduma gümnaasiumis, kus mul oli väga tugev ühiskonnaõpetuse ja ajaloo õpetaja Vello Kuldna, kes oskas Eesti ühiskonna kujunemisest ääretult kaasahaaravalt rääkida. Hindan siiani väga tema kirglikku panust Eesti asja ajamisel. Lisaks käis meil tundides hulga külalisi, kes seletasid, kuidas nemad on ühel või teisel viisil Eesti ühiskonnale kaasa aidanud. Ma arvan, et olulisim tõukejõud minu jaoks oli Mart Laari loeng.

Muutustes kaasa rääkimiseks peab aga riigi toimimise põhiprintsiipidest hästi aru saama ja üks hea viis selleks on õpingute jooksul võimalikult palju praktiseerida. Mina käisin lausa kolm korda praktikal enne kui mind viimases praktikakohas paar kuud pärast praktika lõppu tööle kutsuti. Täna on ülikoolis võimalik juba kursuste raames oma teadmisi proovile panna ja nii me teeme tudengitega ka tech-Estonia aines tihedat koostööd riigisektoriga, et saada aru kas ja kus on see koht, kus ennast teostama asuda. Kui on vähegi tahet, avab positiivselt silmapaistmine esimesed päriselt asjade ärategemise võimalused üsna ruttu.

Ütleksin, et pikemas plaanis allub avaliku sektori õppimine ja selles tööleasumine aga elukestva õppe printsiipidele. Siin ei teki hetke, kus ei ole midagi juurde õppida: ühest küljest arenevad tehnoloogiad nii kiiresti, et neis peab suutma järge pidada; teisest küljest on Eesti poliitiline ja ühiskondlik olukord üsna kiiresti muutumas. Seega tööriistu, mida endale selgeks teha, tuleb ajas üha juurde.

Mis Sind oma tänase töö juures sütitab?

Ma arvan, et praeguses rollis kannustab mind seesama päris korralik õppimiskõver. See, kuidas mõelda välja just Eesti oludele sobivat avaliku sektori innovatsiooniprogrammi, on väga tänuväärt pakkumine ja ma tunnen, et mulle on antud päris suur usalduskrediit õppimaks ja tegemaks seda asja nii hästi, kui ma suudan.

Olen ka väga sügavalt seda usku, et avalik sektor peab saama võtta neid riske, mille jaoks ta on ellu kutsutud: ta peab saama eksperimenteerida, peab saama selle eest nii kiita kui laita ja see võib-olla ongi see, mis mind ennast motiveerib. Ma annan endale aru, et avalik sektor on nende asjade lahendamiseks, mida eraettevõtted või kodanikuühiskond omapäi teha ei suuda. Seega ma ei aktsepteeri muud, kui et sellega kaasneb ka mandaat teha asju väga eriskummalisel moel, kui seda vaja on.

Ja töötada veel organisatsioonis, milles on ka toetav kultuur õppimise, uute asjade proovimise, teistsuguste töövõtete ja katsetamise vastu – see on hästi suur luksus, mis ei ole nii levinud kui tahaks.

Mis kursil Eesti avaliku sektori innovatsioon praegu on? Mis on meie fookusteemad?

Eks fookusteemad on need, mis on ühiskonnas kõige põletavamad ja kus on piisav hulk tahet. Avalik sektor ei saa küll valida võitjaid, aga tal on võimalus töötada kõige aktiivsemalt nendega, kelle tahe muutust esile kutsuda on kõige suurema missioonitundega.

Niisiis on avaliku sektori innovatsiooni suunad täna üsna suurel määral ka ennustamatud, aga eeskätt sõltuvad need konkreetsetest indiviididest, kelle südameasjaks on läbi avaliku sektori Eesti asja edasi ajamine. Ja nende inimeste ees on täna Eestis suhteliselt vähe piiranguid.

Ma arvan, et tulevikku see kõige rohkem defineeribki, kui avalikus sektoris on õigete kohtade peal õiged inimesed, kellel on sisemine kutsumus valdkonda oluliselt uuendada, mitte soov lihtsalt oma aega ära istuda või järgmisele kohale jõuda. Sealt tulevad ka läbimurded.

Teine trend, mis on minu arvates hästi positiivne ja mida ma näen ka piisavalt tihti, on see, kui palju vabadust avalikus sektoris tegelikult tugevatele tegijatele antakse, et läbimurdeid leida. Nii ministeeriumite kui ka ametite tasanditel julgustatakse neid inimesi, neid ei hoita tagasi, neile vaadatakse alt üles, neid kiidetakse, kui vaja ka laidetakse, neile pakutakse abi ka erasektorist. See, kas inimene täidab enda positsiooni karjäärihuvi pärast või sisulise arengu pärast, paistab kaugele välja.

Ka asjaolu, et Eesti 90ndatel erinevalt teistest nõukogude liidu lagunemise järel taastekkinud riikidest avaliku sektori vaates kiirelt digitaliseerus, tulenes konkreetsetest indiviididest. See ei olnud mingisugune kõikehõlmav trend, vaid konkreetsete inimeste tahe ja võime suruda läbi teistsuguseid lahendusi. Seega on avalike teenistujate riigimehelikkus või riiginaiselikkus see, mis aitab hüppeliselt edasi.

Milliste hüppeliste arengute nimel Accelerate Estonia igapäevaselt pingutab?

Ma arvan, et see ei ole ainult eestlaslik, vaid üldinimlik, et me näitame näpuga kui keegi või mõni sektor tahab rikastuda. Eks me kokkuvõttes tahame ju kõik olla jõukamad ja elada paremini. Tulevik on kohal, aga ebaühtlaselt jaotunud. Teisisõnu juhtub hüppeline areng paratamatult sektori kaupa ja meie Accelerate Estonia missioon on hakata kiiremini liikuma nende valdkondades, kus see tahe on kõige selgem.

Aga siin on oluline lisada, et ma tegelikult tahaksin meid sellest näpuga näitamise ruumist välja tõmmata ja vaadata hoopis kuhugi kaugemale nii nagu meid kannustas 90ndatel soov liikuda kiiresti Lääne demokraatiate hulka, kuhu keegi meid otsesõnu ei oodanud, aga me läksime sinna ikka.

Niisamuti peaksime me suutma unistada järgmistest sellistest sammudest. Näiteks sellest, et Eesti suudaks pakkuda lahenduse mingitele konkreetsetele üleilmsetele ühiskondlikele väljakutsetele, olgu selleks näiteks Läänemere tuleviku mitte ainult sõnaline vaid ka sisuline defineerimine.

Või olgu selleks lokaalne rahvatervise ja õnnelikkuse valdkond, kus me lihtsalt ei aktsepteeri pidevat infomüra ja aegunud töövõtteid, vaid leiame selle asemel mingid ühiskondlikult ja majanduslikult kasulikud mudelid, mis selle ümber pööravad. Nii saame me mõne aasta pärast taas maailmale näidata, et asjad, mis tundusid võimatud või millele seatakse eesmärke aastaks 2050, et me liigume sinna poole oluliselt kiiremini. 

Ja miks ma arvan, et see on mitte ainult võimalik, vaid ka tõenäoline, on see, et meil on mühinal kasvamas investeeringud tehnoloogiasse. Ma olin väga sillas sellest, et Eesti start-up sektorisse investeeriti 2016. aastal kokku 110 miljonit eurot. Tänavu tuli see summa enam-vähem kuu ajaga täis, kahe-kolme aasta pärast on investeeringute mahud mõõdetavad juba miljardites.

Küsimus on, kuidas meie nutikad inimesed avalikus sektoris suudavad mõjutada seda, milliseid probleeme need miljardid lahendavad? Kas need lahendavad meelelahutusega seotud probleeme, mis on ka tore, või need lahendavad näiteks ka rohepöördega seotud kompleksseid probleeme. Ma usun, et kui me piisavalt palju katsetame, siis me leiame need uued suunad, kus Eesti ootamatult maailmale silmad ette teeb.

Missugustest inimestest või teadmistest avalik sektor täna nende eesmärkide täitmiseks puudust tunneb?

Riskijulgust ja enesekindlust on juurde vaja. Kui me unistame üha õhemast riigist, siis see saab minu hinnangul juhtuda ainult nii, et me vaatame ausalt otsa oma süsteemi disainile ja oleme valmis protsesse nullist üles ehitama ning muutusi lõpuni välja ära juhtima. Selleks on aga vaja valmidust võtta riske ja eksperimenteerida. Vaid julgelt võitudest ja õppetundidest kasu lõigates saab pakkuda parimaid võimalikke teenuseid ja leida süsteemi tasemel võimalusi asju ümber disainida nii, et võib-olla mingeid teenuseid enam avalik sektor ei peakski pakkuma.

Kui ma vaatan oma Nurkse instituudis õpetatavaid tudengeid, siis ma olen nende kuude jooksul näinud väga entusiastlikke noori, kes kohati isegi ootamatult suure panuse ja põhjalikkusega Eesti ühiskonda painavaid probleeme uurivad. Ma muidugi ütlen neile, et ega isiklikult keegi avaliku sektori teenistusega rikkaks ei saa, et see on ikka maailmaparandamine, tahe mingisugused probleemid ära lahendada.

Niisiis Sa näed tänastest riigiteaduste tudengites neid väärtuseid ja omadusi, mida hüppeliseks arenguks ennist kirjeldasid?

Ma arvan, et kolmanda kursuse tudengi jaoks on elus paras aeg välja mõelda, mis on avaliku sektori ruumis see konkreetne kutsumus, milles ta tahab avalikkuse teenimist alustada. Mul on olnud hea meel näha, et seal on väga suur kattuvus selle vahel, mida ka ühiskond ja erasektor laiemalt probleemina tajuvad ehk siis noorte grupitööd seonduvad täna märksõnadega nagu haridus, linnastumine, vaimne tervis, keskkond.

Kui ma veel kursuse alguses peamiselt tajusin suhteliselt laialt levinud ja kehtivat trendi, et riik võiks lihtsalt kõik kinni maksta, siis me oleme ikkagi jõudnud mõtetega sinna kohta, kuidas partnerluses erasektoriga võib jõuda ka ootamatute lahendusteni. Nii et võin öelda, et noortel on väga hea ühiskonna tunnetus ja on rõõm näha, et võetakse ette katsetusi riigi toimimisest praktiliselt aru saada. Mul on olnud nende tudengita väga huvitav teekond.

Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut on TalTechi Majandusteaduskonnas asuv interdistsiplinaarne teaduskeskus, mis kuulub Shanghai Rankingu alusel maailma 150 parima avaliku halduse uurimise ja õpetamisega tegeleva institutsiooni hulka.

Tuues kokku Eesti ja maailma tippteadlased ning tänased silmapaistvaimad avaliku sektori praktikud, on Nurkse instituut ainus koht Eestis, mis pakub kõrgetasemelist riigivalitsemise ja innovatsiooni alast haridust nii BA, MA kui PhD tasemel.

Kandideerimine kõikidesse meie õppeastmetesse on avatud. Tutvu programmide ning vastuvõtutingimustega siin.