Ta alustas põhiasjadest. Meie kehas on kaks peamist lihasetüüpi. „On glükolüütilised lihased, mis toodavad palju jõudu – näiteks sprindis –, ning oksüdatiivsed lihased, mis aitavad meil rühti hoida,” sõnas Soodla. Glükolüütilised lihased on mõeldud lühiajalisteks ja intensiivseteks pingutusteks ning neis pole eriti ruumi mitokondritele – raku pisikestele „elektrijaamadele”. Oksüdatiivsed, rühti hoidvad lihased on vastupidised: need on mitokondritest pungil ja kohandunud aeglaseks, ühtlaseks tööks.

Just see erinevus muudab ühe ensüümi eriti oluliseks: AMPK, raku sisseehitatud energianduri. Kui lihasel hakkab kütus otsa saama, annab AMPK käsu tuua rakkudesse rohkem toitaineid, et töö saaks jätkuda. „Kui AMPK aktiveerub, edastab see signaali, mis viib substraaditransportijad raku membraanile – nii saab rakk rohkem toitaineid sisse võtta,” selgitas Soodla.

Loe edasi Trialoogist.