Artikkel ilmus portaalis Novaator.*

Jäätmed, millega kohe mitte midagi teha ei osata, nagu mõningad mineraalsed jäätmed ja segajäätmed, ehitusjäätmed, ladestatakse prügilas. Materjaliringluse mõttes on see kõige halvem variant, avaldab Andres Krumme.

Järgmine võimalus on energia taaskasutus ehk põletamine energia tootmiseks. Selleks sobivad väheväärtuslikud, eriliigilised ja määrdunud orgaanilised jäätmed. Energia taaskasutus on selle poolest parem, et antud energia koguse saamiseks ei pea ammutama uusi fossiilseid ressursse. Halb on aga see, et antud materjalide elutee sellega lõppeb.

Seega on võimaluse korral eelistatud ringlussevõtt, andes jäätmele materjalina uus elu. Selleks, et ringlussevõtt oleks majanduslikult tasuv, peab jääde olema liigiti sorteeritud ja suhteliselt puhas või kergesti puhastatav, muidu langeb see prügila või põletuse kategooriasse.

Eraldi kategooria on kompostimine, kuhu satuvad biolagunevad materjalid ja toidujäätmed.

Pakenditega on probleeme

Ilmselt kõige enam esineb äravisatavate materjalide hulgas pakendeid ja seetõttu tasub keskkonnasõbralikkuse võtmes ennekõike keskenduda antud valdkonnale. Pakendil on üldjuhul kaks eesmärki, kaitsta pakendatavat toodet ja pakkuda tarbijale informatsiooni, ehk muuta toode ostjale atraktiivseks. Nende funktsioonide täitmine on toonud kaasa materjalide laialdase kombineerimise. Eraldi küsimus on, kas see tegevus on alati jätkusuutlik.

Jäätmeprobleemide süvenedes on enam tõusnud päevakorda pakendite disain, mis peab silmas kolmandat olulist eesmärki, võtta pakend peale kasuliku eluea lõppu uuesti ringlusesse. Selleks tuleb pakendis kasutada võimalikult vähe erinevaid materjale ning need peaksid olema lihtsalt eraldatavad, võimaldades plasti, papi/kartongi, metalli ja klaasi eraldi sorteerimist.

Kuidas teha keskkonnasõbralikke valikuid?

Seega saab keskkonnasõbralik tarbija ennekõike eelistada ringlusse võtuks disainitud pakendeid ning vältida tooteid, mille sageli keskpärast sisu proovitakse turustada priiskava pakendamisega, mis ei ole toote kaitsmise mõttes otseselt vajalik. Selline mõtteviis on oluline, kuna praegu on just lahutamatutest komponentidest pakendid ringlussevõtu mõistes suurim probleem.

Tehnoloogia ei võimalda efektiivselt ja kasumlikult mehaaniliselt lahutada pakendeid, mis koosnevad tihedalt kokku sulatatud või ühendatud erinevate materjalide kihtidest, näiteks mahlapakid, kus papikiht on plastikihtide vahel. Selliste pakendijäätmete puhul on praegu parim lahendus energia taaskasutus.

Keemilise ringlussevõtu tehnoloogiad, mille puhul sellised keerulised jäätmed võetakse lahti algühenditeks, millest uusi materjale sünteesida, on alles arendamise faasis. Lisaks eelnevale peaks keskkonnasõbralik tarbija eelistama süsinikuneutraalset, biopõhist pakendit või pakendit, mis on valmistatud ringlusse võetud materjalist. Nende valik ei ole siiski veel piisavalt lai.

Paljude muud toodete puhul tasub kasutuse lõpus mõelda jäätmejaamale, kus spetsialistid nõustavad sorteerimises ning kust jäätmed üldjuhul satuvad käitlejate juurde, kes oskavad neid hetkevõimaluste piires parimal viisil ringlusesse võtta.

Lõpetuseks veel niipalju, et energiataaskasutust ei tasu harrastada kodus. Vähesed jäätmed põlevad kodustes küttekolletes ohutult, eraldamata mürgiseid kõrvalprodukte. Sellised jäätmed on viimistlemata: kuiv puit, paber ja papp. Üksikud plasttooted, millel on põleva tiku märk, sobivad samuti, aga rusikareegel on pigem plasti ja muude orgaaniliste jäätmete põletamist kodus vältida.

*Alates oktoobrist vastavad Tallinna Tehnikaülikooli teadlased Novaatori portaalis lugejate küsimustele teemadel, mis inimesi praegusel ajal kõige enam puudutavad või selgitamist vajavad.