Rein Vaikmäe, emeriitprofessor

Aastakümnete pikkuse sihikindla tööga allikapublikatsioonidega ja Euroopa arhiivimaterjalidega on prof Velmrel õnnestunud oluliselt täpsustada senist teadmist Seebecki elukäigust ja teadussaavutustest. Eriti väärtuslikku ainest on autor leidnud Seebecki ja tema sõprade, eelkõige Goethe, Hegeli ja veel paljude teiste kaasteeliste kirjavahetusest. Seebecki tegevus langes Euroopa uuema ajaloo ühte murrangulisemasse ajajärku, mil rajati lääneliku vaimukultuuri alusmüüri. See oli valgustuse, Prantsuse revolutsiooni, Napoleoni sõdade ja ühendatud Saksamaa sünniaeg, mida autor on tänuväärse põhjalikkusega kirjeldanud.

Teoses antakse ülevaade Seebeckide suguvõsa põlvnemisest ning jõudmisest Eestimaale, hea pildi saab Thomas Johanni kooliteest Tallinna Keiserlikus Gümnaasiumis, mis tänapäeval kannab Gustav Adolfi nime, ning õpingutest Saksamaal. Esmalt õppis ta Berliinis ja seejärel Göttingenis, kus kohtus nimekate professorite ja kaasüliõpilastega, sh vendade Humboldtitega. Lugeja saab ühtlasi hea pildi Saksamaa tollasest üllatavalt paindlikust kõrgharidussüsteemist, kus tudengitel oli üsna suur vabadus oma haridustee kujundamisel. Pahatihti venitas see küll õpinguaja pikaks, nagu juhtus ka Seebeckil, kes taotles ja sai doktorikraadi kümme aastat pärast lõpueksamite sooritamist.

Juba ülikooliõpingute alguses kujunes Seebeckil märkimisväärne suhtlusringkond, kuhu kuulus temast vaid neli kuud noorem, tollal veel tundmatu filosoof Hegel, samuti filosoofid Schelling ja Oken. Eriti lähedased olid tal suhted Goethe ning paljude teiste Jena ja Weimari vaimueliiti kuuluvate inimestega. Kõik see kujundas Seebecki maailmavaadet ja mõjutas tema tulevast teadlasekarjääri.

Raamatus kirjeldatakse põhjalikult Seebecki teadlasetee algust, mil ta puutus lähedalt kokku elektriteaduse sünniga ning mis oli seotud selliste nimedega nagu Franklin, Richmann, Aepinus, Galvani ja Volta. Olulisel määral mõjutas Seebecki kui teadlase kujunemist aga pikaaegne sõprus Goethega. Goethe tollastest päevaraamatutest nähtub, et Seebeckist kujunes Goethe lähim nõuandja füüsika küsimustes. Goethe pühendus ulatuslikult loodusteaduslikele uuringutele, eelkõige värvusõpetusele, ning astus teravalt välja Isaac Newtoni optikakoolkonna vastu, süüdistades viimast väärõpetuse teenimises. Kahjuks mõjus koostöö Goethega tollal mõneks ajaks negatiivselt Seebecki kui teadlase mainele.

Teoses leiab kaasahaaravat käsitlemist Napoleoni sõdadest tingitud suur majanduskriis Euroopas ja selle mõju Seebecki ja tema kaasteadlaste elukäigule. Sel ajal sündis aga tema esimene suur avastus: valguse kaksikmurdumine karastatud klaasis. Optikaalaste tööde eest valiti Seebeck 1818. aastal Berliini Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks, ning uuest aastast ka tegevliikmeks.

Järgnesid Seebecki Berliini aastad, mil ta uuris galvaaniahelates asetleidvaid protsesse, mis viisidki 1821. aastal tema tähtsaima avastuse – termoelektri efekti avastamiseni. Algas termoelektri võidukäik, aga kätte jõudsid ka Thomas Johann Seebecki viimased eluaastad. Raamatus on ära toodud ka Seebecki olulisemad publikatsioonid, mitmed tema kirjad ning põlvnemis- ja järglaste lugu.

Ilmunud raamat ei ole kaugeltki mitte ainult ühe kuulsaima siitmailt pärit tippteadlase, füüsikaklassiku Thomas Johann Seebecki lugu, vaid märksa laiemalt oluline panus Eesti ja Saksa kultuuri- ja teaduslukku.