Milliseid mõtteid ja seisukohti kirjanikud Maarja Kangro, Imbi Paju, Birk Rohelend ja Urmas Vadi ning IT-professorid Tanel Alumäe ja Tanel Tammet arutelus tehisaru kohta väljendasid-jagasid? Kuidas oldi rahul AI „arvamusega“ oma eluloo ja saavutuste kirjeldamisel? Kuhu on tehisaru teel ja kuidas mõjutab kirjandust?

Kui täpselt AI Eesti tuntud inimesi kirjeldab?

Birk Rohelend: „Mina olen Birk Rohelend, olen kirjanik, stsenarist – ja nii nagu Ai ütleb, olen tuntud oma põnevike, teleseriaalide ja noorteromaanide poolest. Aga ta arvab ka, et ma olen töötanud ajakirjanikuna ja olen kultuurikomisjoni nõunik. (See ei pea paika, aga) ma väga tahaks seda tiitlit.“

Tanel Tammet: „Hämmastaval kombel on tehisaru kirjeldus minu kohta õige.“

Maarja Kangro: „Minu puhul peavad AI kirjeldatud faktid paika.“

Imbi Paju: „AI kirjeldus vastab ka minu puhul tõele.“

Urmas Vadi: „Teatrijuht ma ei ole ja kooli lõpetasin aasta varem, aga muidu on (AI öeldu) enam-vähem kõik õige.“

Imbi Paju: „Tehisaru teab küll hästi minu töid ja Sofi Oksaneni töid, aga ta ei tea, milliseid töid oleme Sofiga koos teinud.“

Mis asi on tehisaru? Kust ta tuli ja milleks ta täna võimeline on?

Birk Rohelend: „Just eelmisel nädalal (novembri keskpaigas – toim) valmis Eestis esimene tehisaruga kirjutatud raamat, mille autoriks on Mart Juur ja tehisaru. Selle nimi on „Eesti popmuusika täielik leksikon“. Niipalju, kui ma lugesin selle kohta, ma ei saanud isegi aru, kas see on nii-öelda pärisraamat, sest Juur ise ütleb, et see on paroodia. Pealkiri kõlab nii, nagu see võiks peaaegu olla ajalooline teos. Mart Juur ise ütles, et „koostöö tehisaruga oli väga huvitav ja lõbus, ma iseloomustaksin seda mitte õpetajatööna, vaid nii, nagu sa dresseerid koera, et sa pead andma tehisarule väga täpseid käsklusi. Kui sa õpid midagi tehisintellektilt, siis sa tegelikult õpid ennast väga täpselt väljendama.“ 

Tanel Tammet: „Tehisaru on hästi vana asi ja teda on väga mitut moodi ehitatud. Tema võimed on läbi aastakümnete aeglaselt tõusnud ja siis jälle langenud, selgub, et mingeid asju ta ei suuda teha, aga nüüd 15 aastat on tema võimekus järjekindlalt tõusnud – eriti viimased kolm aastat, kus masinõpe on läinud väga heaks. Nüüd töötab AI silmapaistvalt hästi. 

Oluline on see, et tehisaru on väga eksperimentaalne asi. Inimesed lihtsalt hüsteeriliselt katsetavad, tuleb idee – katsetatakse, ei tööta. Proovid veel kümme korda, kui hästi läheb, siis mingi asi töötab. Ei ole nii, et mõtleme, mingi kavala nõksu oma peaga välja – ja see siis ongi hea.“ 

Tanel Tammet: „Tehisaru ei anna ette teada kindlaid vastuseid. Ta ei oska neid ennustada ja need vastused on aeg-ajalt valed. Peame ära õppima selle, et arvutid ei ole enam sellised asjad, mida võime usaldada.“ 

Kas meil on vaja kirjandust, kui AI võib kõik ise ära kirjutada? 

Maarja Kangro: „Inimene on püüelnud masinaga loodud luule, kirjanduse, mõtlemise poole tegelikult läbi aegade.“ 

Maarja Kangro: „Inimest huvitab ikka teise inimese kogemus. Kirjandus aitab aru saada, miks inimesed nii või teisiti käituvad, aitab salvestada neid viise, kuidas me mingil ajastul tegutseme, õpetab meid plastiliselt mõtlema, ka intellektuaalselt simuleerib meid. Selles mõttes AI niipea kirjandust ei ohusta.“ 

Maarja Kangro: „Aga kirjanduse üks tähtis funktsioon on meelelahutus – ja see on valdkond, kus tehisaru suudab peatselt luua keskpäraseid krimiromaane, isegi mingisuguse pornograafia tootmisel ta võib täitsa edukas olla, vähemalt nooremate inimeste jaoks, kellele piisab vähestest kujunditest. Mina kindlasti ei ole seda meelt, et peame häirekella lööma või pidurit tõmbama – vähemalt niikaua, kui mul on võimalik olla kirjanike liidu esiisik, vähemalt niikaua ei hakka ta ilukirjandust ohustama.“

Kas AI võib aidata säilitada eesti keelt? 

Tanel Alumäe: „Minu arvates tehisaru ei ohusta kirjandust, vaid pigem võib olla vahend, mis demokratiseerib kirjandust. Samamoodi, nagu näiteks tehisaruga saavad arvutiprogramme kirjutada need, kes programmeerida ei oska, siis võib olla tehisaruga saavad lugusid kirjutada need, kes ei ole kirjanikud. See võib olla teraapilises mõttes inimesele kasulik või sünnib ka mõni teos. Sellega olen absoluutselt nõus, et tehisaruga ei saa kirjutada sügavalt intellektuaalseid raamatuid, vaid pigem krimiromaane. Praegu on inimkirjanikul veel eelis. 

Küll aga saab juba praegu tehisaruga õppida eesti keelt. Just meie uurimisgrupis läks lahti projekt, mille eesmärk on teha arvutirakendus, millega lugema õppivad 5-6-7-aastased lapsed saavad paremini lugema õppida. Keeletehnoloogial on väga suur potentsiaal eesti keele kui teise keele õppimisel. Ja seda kasutatakse."

Kas saame tulevikus olla üldse samaväärsed inimesed? On olemas digitaalne amneesia, mille kohaselt me enam ei tahagi mäletada asju, mida saab kergesti üles otsida.

Imbi Paju: „Viimasel ajal olen proovinud suhelda tehisaruga ja mõelnud mälu ja mäletamise peale. Olen kasvanud ajal, kus koolis räägiti ühte ja kodus teist. Inimesed olid kui elavad ajalooraamatud. Imetlesin, kuidas isa mäletas kuupäevi ja kellaaegu isegi aastakümnete tagant. Tehisaru – see, millega olen tutvud – on kui suur raamatukogu. Kui küsisin tehisarult, et mis sa arvad 1930ndatest, millest räägitakse kui diktatuuriajast, aga samas tegeldi kodanikuühiskonnaga, olid vabatahtlikud tuletõrjeseltsid jne, siis andis ta mulle fantastilise vastuse. Olin selle üle nii õnnelik! Aga kui palusin, et ta aitaks mul lapselapse jaoks mõelda riime välja, siis see ei tulnud tal välja. On tunne, et see on kui üks suur raamatukogu, sest olen tehisarult saanud head mõtestamist.“ 

Kas tehisaru tapab kirjaniku?

Urmas Vadi: „Mul ei ole tunnet, et tehisaru võtaks praegu kirjanduse tegemise üle. Kui ta kunagi teeb paremat kirjandust kui inimesed, siis miks mitte. Mina kirjutan, kuna mulle kui inimesele pakub see palju. Siin ei ole küsimus selles, et kumb teeb paremini, kas tehisaru või minu enda aru, vaid mulle see meeldib."  

Urmas Vadi: "Tehnoloogia on mingis mõttes valesti läinud. Me tahaks ise tegelda nende toredate asjadega, nagu kunsti tegemine või raamatute tõlkimine, aga nüüd on nii, et tehisaru teeb selle kõik ära, aga WCd peame ikka ise koristama. Seda see tehisaru ei tee.“   

Maarja Kangro: „Mõtlesin samuti, et kuidas saab rääkida kirjanike pensionile minekust – enne mõelge välja, kuidas pargid saab korda ilma lehepuhurita.“ 

Kas ühel hetkel tuleb AI allapoole ja hakkab tegema robotlikke ja igavamaid asju, millega inimene ei taha tegelda? 

Tanel Tammet: „Arvan, et meie nähtavas tulevikus seda ei juhtu, et tehisaru võtab lehepuhuriga mehe töö üle, aga olen täitsa kindel, et pikemas perspektiivis ta teeb seda. Aga ma ei oska öelda, mis see pikem perspektiiv on, ja ei oska öelda, et võib-olla see lehepuhuriga töö on objektiivselt keerulisem kui kirjutamine. WC koristamine on raskem, suuremat füüsilist ning vaimset pingutust nõudev.“

Tanel Tammet: „Praegu oleme siin roosas ja pehmes atmosfääris, et tehisaru on nummi asi ja aitab meid, aga ma arvan küll, et ta teeb kahju – ja seda mitmel moel. 

Tehisaru muudab intensiivselt kultuuri ja läbi selle ohustab kirjandust. Aluspunkt on see, et lugemus on drastiliselt langenud nooremate inimeste ja eriti just nooremate meeste seas. Kirjandusel on meelelahutuse väärtus igal juhul, aga kui tulevad alternatiivsed meelelahutused, siis inimesed kalduvad nendega tegelema. Tehisaru aitab paremini teha videoid, filme, sotsiaalmeedias suhelda – ja see tõmbab inimesed kirjandusest eemale.“