Pirjo Spuul: „Minu suurimaks eeskujuks on minu ema, ta on alati suure pühendumusega teinud oma tööd ja samal ajal on alati leidnud aega oma lastele, perele.“

Keemia ja biotehnoloogia instituudi direktor. Keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur. Biomeditsiini uurimisrühma juht. Eesti Inimesegeneetika Ühingu juhatuse liige. Labster Faculty Advisor Network liige. Eesti teadusagentuuri loodusteaduste ekspertkomisjoni liige. Ajakirja Frontiers in Oncology väljaande Cancer Molecular Targets and Therapeutics toimetusnõukogu liige. 

Millega sa hetkel tegeled? 
Olen biomeditsiini uurimisrühma juht, uurin inimese patogeeni Helicobacter pylori ning tema mõju inimese mao ja soolestiku mikrobiootale ning maksale. Hetkel kirjeldab meie uurimisrühm Eestis levivaid Helicobacter pylori tüvesid ning nende antibiootikumi tundlikkust. Lisaks analüüsime patogeeni mõju maksa rakkudele ning kirjeldame maksas toimuvaid muutusi.
 
Milline on olnud sinu suurim saavutus teaduses? 
Suurim saavutus on koostöö Lääne-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloogidega, juba pilootuuringu käigus on jõudnud meie teadustulemused patsientideni. Soovin, et sellise koostöö tulemusena paraneks maovähi ennetus ning Helicobacter pylorile suunatud ravi.

Keda sa pead oma eeskujudeks?
Minu suurimaks eeskujuks on minu ema, ta on alati suure pühendumusega teinud oma tööd ja samal ajal on alati leidnud aega oma lastele, perele. Lisaks on suurteks eeskujudeks minu juhendaja järeldoktorantuuri ajast Dr. Elisabeth Genot ning praegune koostööpartner Dr Külliki Suurmaa. Nii Elisabeth kui Külliki teevad oma tööd südamega ning neil on alati sära silmis ja on väga inspireerivad. 

Mis sind motiveerib? Mis toob sära silmadesse?
Motiveerivad põnevad teadustulemused, nende jagamine uurimisrühma liikmetega ja efektiivne koostöö kolleegidega. Kuna mulle meeldib väga mikroskopeerida, siis võimalus mikroskoobiga töötada toob kindlasti sära silmadesse.

Merike Vaher: „Sära toob silmadesse see kui oled suutnud mõnel tudengil tekitada huvi keemiateaduse vastu ja ka tema silmad särama panna“

Keemia ja biotehnoloogia instituudi juhtivteadur. Iinstrumentaalanalüüsi uurimisrühma juht. Eesti Vabariigi Teaduspreemia laureaat. 

Millega sa hetkel tegeled? 
Meie grupp tegeleb fütokemikaalide monitooringuga Eestis kasvavates taimedes. Hetkel eraldame näiteks suurest- ja süstlehisest teelehest bioaktiivseid aineid ning uurime nende ekstraktide antioksüdantset aktiivsust ja antibakteriaalseid omadusi. Testime saadud ekstraktide mõju borrelioosi põhjustava bakteri  Borrelia burgdorferi erinevatele morfoloogilistele vormidele (spiroheedid, ringikujulised ja biokile), et leida juhtühendeid ka kroonilise borrelioosi raviks. 

Milline on olnud sinu suurim saavutus teaduses? 
Mul on olnud õnn töötada edukates uurimisgruppides nii merevetikate geelistuvaid polüsahhariide  uurides kui ka analüütilisi lahutusmeetodeid arendades, mille liikmena on mind autasustatud kahel korral riikliku teaduspreemiaga. 
Olulisemaks saavutuseks pean esimesena vedelate soolade (ioonsed vedelikud) kasutamist laboris arendatud mittevesikeskkonnalises kapillaarelektroforeesis fenoolide ja taimeekstraktides sisalduvate antioksüdantide analüüsil ning lahutusmehhanismi välja pakkumises.

Keda sa pead oma eeskujudeks? 
Otseseid eeskujusid mul ei ole, aga hindan väga Helsingi Ülikooli professori Marja-Liisa Riokkala ja Dublini Linnaülikooli prof Apryll Stalcupi saavutusi lahutusteaduste valdkonnas, rõhuasetusega just kromatograafiale ja kapillaarelektroforeesile. 
Suurkujudest nimetaksin Ada E. Yonath’i, kes pälvis 2009.a. Nobeli preemia keemias ribosoomi struktuuri visualiseerimise ja kristallograafias uute tehnikate väljatöötamise eest. Ta võrdleb teaduse väljakutseid ronimisega Mount Everestile. Tippu jõudmine on fantastiline, kuid ronimine on ka seiklus! Olen selle mõttega täiesti päri.

Mis sind motiveerib? Mis toob sära silmadesse?
Arvan, et peamiseks motivaatoriks on uudishimu ja uudsete lahenduste otsimine bioaktiivsete ainete analüüsiks. Teadus on väga huvitav ja väljakutsetega valdkond ja ma tõesti armastan oma tööd. Sära toob silmadesse kindlasti see, kui mõni püstitatud hüpotees saab kinnituse. Teinekord jälle ootamatu tulemus, mis sunnib otsima selgitust. Või kui oled suutnud mõnel tudengil tekitada huvi keemiateaduse vastu ja ka tema silmad särama panna.

Agne Velthut-Meikas: „Minu eeskujudeks on inimesed, kellel on olnud nii tugev sisemine motivatsioon midagi ära teha isegi siis, kui kõik tingimused sellele vastu seisavad.“

Keemia ja biotehnoloogia instituudi dotsent. Reproduktiivbioloogia uurimisrühma juht. Eesti Inimesegeneetika Ühingu juhatuse liige. Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu liige. Euroopa Inimreproduktsiooni Ja Embrüoloogia Seltsi liige. Balti Fertiilsusseltsi liige. Refereerija mitmetes teadusajakirjades.

Millega sa hetkel tegeled?
Meie teadustöö eesmärk on paremini mõista inimese munasarja toimimist: selle erisusi viljatute naiste puhul ning seoseid tarbimisharjumustega. Tahan aru saada, millised molekulaarsed protsessid on vajalikud selleks, et küpseks üks viljastumisvõimeline munarakk ja mis on viljatute naiste munasarjas läinud valesti.

Milline on olnud sinu suurim saavutus teaduses? 
Üks põnevamaid teadustöö tulemusi on olnud avastus, et paljud kemikaalid, mida tarbime läbi erinevate materjalide ja kosmeetikumide, jõuavad munasarja ja on sealt sama hästi tuvastatavad kui näiteks verest. Hiljuti leidsime, et osad kemikaalid (täpsemalt ftalaadid) mõjutavad seda, kui hästi naise munasari on võimeline vastu võtma signaale ajust pärinevate hormoonide näol, mis on olulised munaraku küpsemiseks. Nimelt muutub naise munasari ftalaatide toimel aju signaalidele tundetumaks ja see võib mõjutada nii tema loomulikku viljakust kui ka viljatusravi tulemuslikkust.
Huvitav on mõelda, et vastavalt munasarja tundlikkusele võiks tulevikus kasutusele võtta individuaalsemaid raviskeeme ja et jõuaksime olukorrani, kus uued turule saabuvad ühendid kontrollitakse üle ka naise viljakuse seisukohast oluliste testmeetoditega. 

Keda sa pead oma eeskujudeks? 
Minu eeskujudeks on inimesed, kellel on olnud nii tugev sisemine motivatsioon midagi ära teha isegi siis, kui kõik tingimused sellele vastu seisavad. Hea näitena võiksin siin tuua Itaalia naisteadlase Rita Levi-Montalcini (1909-2012), kes 2. maailmasõja aastatel viis läbi neurobioloogia-alast teadustööd iseenda köögis püsti pandud laboris, sest Mussolini juhitud valitsus keelas juutidel ülikoolis töötada. Tänu oma meelekindlusele ja järjepidevusele viis ta elu jooksul läbi fundamentaalseid teadustöid ja pälvis Nobeli preemia närvikasvufaktori avastamise eest.
Kuigi sajanditaguse ajaga võrreldes on meil teaduse tegemiseks väga head tingimused, kujutab teadus endast ikkagi eelkõige keeruliste probleemide lahendamist. See ei saagi olla lihtne, isegi mitte täna, sest lihtsad avastused on juba ammu ära tehtud! Ja probleemide lahendamise oskus tuleb kasuks ka väljaspool teadust: igal ajal ja igal pool.

Mis sind motiveerib? Mis toob sära silmadesse? 
Töös motiveerib mind teadmine, et see, mida teen, on oluline. See võib olla hästi välja tulnud teadusartikkel, huvitav küsimus peale ettekannet konverentsil või hoopis “Ahhaa!” sära üliõpilaste silmades, kui nad millestki loengus aru on saanud. Sellistel hetkedel tunnen, et olen õiges kohas. 
Eraelus motiveerivad mind kallid lähedased inimesed, kelle tõttu tahan olla iga päev kasvõi natuke parem inimene, kui olin eile.