Millega IEEE Women in Engineering tegeleb?

Karolina: IEEE (Institute of Electrical and Electronics Engineers) on väga suur rahvusvaheline inseneriteadusele pühendunud organisatsioon. IEEE korraldab ka konverentsi, kus saab oma uurimistöid ja artikleid avaldada ning teiste valdkonnasiseste teostega tutvuda. Organisatsioonil on allosakond nimega IEEE Women in Engineering, mis inspireerib naisi järgima oma huve inseneriteaduse, teadustöö ja akadeemilise ringkonna alal.

Olga: Oleme juba korraldanud ühe naistele suunatud seminari, mis käsitles olukorda tehnoloogia valdkonnas, eriti just inseneriteaduses. Tegelikult on IEEE Women in Engineering Eestis juba aastaid tegutsenud, kuid organisatsioon pole väga aktiivne olnud. Praegu ongi meie ülesanne seda aktiivsemaks muuta ja rohkem inimesi tegevustesse kaasata. Seega plaanime aktiivselt rohkem veebiseminare ja üritusi korraldada.

Kuidas olete leidnud tee organisatsiooni?

Karolina: IEEE-d teadsin juba siis, kui kogukonna liikmeks sain. Esmalt astusin liikmeks ja hakkasin IEEE-ga teadustöid avaldama. Hiljem mõtlesin, kuidas saaksin veel organisatsiooni tegevustesse positiivselt panustada. Õnneks avaneski võimalus astuda Eesti osakonna juhtkonda. Mõtlesin, et miks ka mitte? Mul on palju ideid, mida saaksime teha ja kuidas saaksime valdkonda avalikkusele tutvustada.

Olga: Minu lugu on üsna sarnane, olin varasemalt IEEE üliõpilasliige. Ma ei avaldanud teadustöid, kuid lugesin organisatsiooni artikleid.  Hiljem tekkis võimalus oma panus anda ja kogemusi teistega jagada ning tahtsin seda kindlasti ära kasutada.

Kas tehnikavaldkonna naised vajavad endiselt tuge?

Karolina: Põhjuseid, miks me seda teeme, on palju – üks neist on stereotüübid. Karjääri alguses võib teiste inimeste positiivne või negatiivne arvamus olulist mõju avaldada. Statistika näitab, et naised lahkuvad mõne arvamuse või stereotüüpse mõtlemise tõttu töölt kaks korda tõenäolisemalt kui mehed. Naised võivad olla andekad, kuid mitte alati piisavalt julged. Nad võivad arvata, et inseneritöö pole nende jaoks õige koht. Näiteks õpin mina elektrotehnikat ja paljud arvavad, et see on tüüpiline meestetöö, kuna neile meenub sellega seoses kohe elektrijaam või kaevandus. Nii et mõned inimesed arvavad, et ma ei sobi valdkonda, kuid see pole tõsi. Tegelikult on elektrotehnika tegevussfäär väga lai.

Olga: Lisaks teistele valdkonna probleemidele arutame enda veebiseminaridel ka stereotüüpe. Minu puhul ei ole stereotüübid probleemiks olnud, sest minu valdkonnas – digitervises – on naisi rohkem kui mehi. Kuigi doktorantuuris olen küll mingil põhjusel ainuke naistudeng.

Rääkisime ka aktsepteerimisest. Näiteks on olnud olukordi, kus mina ja mu meessoost äripartner osaleme professionaalsel üritusel, millel on järelpidu. Inimesed tunnevad end mugavamalt teda järelpeole kutsuda, kuna ta on mees. Seega on sotsiaalses suhtluses veel kõvasti arenguruumi, näiteks selles, et inimesed lõpetaksid meist kui naistest mõtlemise ja hakkaksid meid pidama professionaalideks.

Meie missiooniks on ka anda meestele teavet, et nad kohtleksid meid võrdsena, ja naistele, et peaksime end võrdseks pidama, sest vahel on nii, et me alahindame iseennast ega võta end tõsiselt.

Millisena näete naiste olukorda Eesti akadeemilises ringkonnas võrreldes teiste riikidega?

Karolina: Meil on Olgaga selles osas erinev kogemus. Mina olen peaaegu kogu oma elu Eestis õppinud ja töötanud. Minu vaatevinklist on siinne olukord päris hea ja tegelikult toetab mind ka statistika. Stereotüüpe pole ülearu palju, rohkesti naisi leidub juhtivatel ametipostidel ning inseneri- ja teadustöös. Jah, minu spetsiifilises elektrotehnika valdkonnas on naisi oluliselt vähem. Sellegipoolest suhtuvad kolleegid minusse väga positiivselt ja mina nende poolt negatiivset suhtumist kogenud pole.

Olga: Uurisime tõepoolest statistikat ja kui rääkida näiteks naistest teaduses, mis hõlmab kõiki teadusi, mitte ainult insenerivaldkonda, siis Eestis on umbes 53% teadlastest naised, seega põhimõtteliselt on naisi isegi veidi rohkem kui mehi.
Ütleksin samuti, et sain Eestis üsna positiivse kogemuse osaliseks. Ma arvan, et ei oska välja tuua olukordi, kus keegi minu kui naise vastu ebaõiglane oli. Kuid asi on selles, et mõnikord me ei tea sellistest juhtumitest, sest need pole alati nii ilmsed. Näiteks kandideerisin ühele töökohale ja mind lükati mitmeid kordi tagasi, nii et eeldasin, et ma ei ole tõenäoliselt selle töö jaoks piisavalt kvalifitseeritud või mu kvalifikatsioon erineb küsitust, kuid tegelikult ma ei tea konkreetset tausta.

Samas minu päritoluriigis Ukrainas oli veel mõni aasta tagasi töövestlusel naisele täiesti normaalne küsimus, kas ta on abielus ja kas tal on plaanis lapsi saada – ärisuhtluses absoluutselt kohatu kommunikatsioon. Loodan, et nüüdseks on asi paremaks muutunud. Ideaalis peaksid töövestluse küsimused mõlemale soole samad olema.

Kas olete kunagi olnud tunnistajaks või kogenud soolisi eelarvamusi/diskrimineerimist, eriti naiste ja tüdrukute suhtes?

Karolina: Eelmisel kuul kogesin ahistamist. Õnneks on see olukord praeguseks lahendatud. Endalegi üllatuseks sain sõnumi teiselt tüdrukult, kellel oli sama inimesega väga sarnane probleem. Olin selle intsidendi üle väga üllatunud ja samal ajal vihane. Mul oli ka väga hea meel teda aidata, sest ma tean, mis tunne see on. Mõtlesin, et ülikoolis tuleb rohkem rääkida kolleegide omavahelistest suhetest. See pole muinasjutt, see on elu.

Olga: Ma olin Karolina loost šokeeritud, sest siiani arvasin, et nii juhtub vaid Hollywoodi filmides, mitte siin. Arvan, et kõigepealt vajame selle teema kohta rohkem teavet. Kuna ahistamine ei juhtu alati tahtlikult, tähendab see, et sageli ei pruugi ahistajad arugi saada, et nad midagi valesti teevad. Peame tõmbama selged piirid, mis on mõlema soo puhul aktsepteeritav ja mis mitte.

Veel üks asi ohvri vaatenurgast on teabe puudumine selle kohta, mida teha ja kellega ühendust võtta. Mul poleks õrna aimugi, kuhu minna ja kuidas juhtumit käsitleda, kui mind ahistataks. Loomulikult oleks kõige parem selliseid olukordi täielikult ära hoida, aga kui need siiski juhtuvad, peame teadma, milliseid samme ette võtta.

Karolina: Mõtlesin samuti, et meil pole juhiseid, kuidas reageerida. Paljud naised ei räägi sellest, sest nad kardavad või ei tea, kuidas käituda ja mida teha. Meil ei pruugi olla isegi täielikku pilti toimuvast. Mu kolleeg IEEE-st ütles: „Kui te ei kavatse sellest rääkida, ei tee seda keegi.“

Kes sind inspireerib ja julgustab?

Karolina: Mind paelub iga naine, kes naudib oma töövaldkonda, teemat ja/või uurimistööd, kes teeb oma tööd ja läheb edasi, sõltumata kellegi teise arvamusest.

Samuti olen saanud suurt tuge oma vanematelt. Mu isa on elektriinsener, nii et võib-olla olen sellel alal üldsegi tänu temale ja tema eeskujule. Muidugi on mu isa uhke, kuna olen juba tema ootustest veidi üle.

Olga: Minul tuli pähe väga konkreetne inimene ja see on mu ema. Mõnes mõttes ühendan digitervises töötades suurepäraselt oma vanemate valdkonnad, sest mu ema on arst ja isa insener. Minu ema on alati olnud väga karjäärile orienteeritud inimene, kes on kolinud väikelinnast Ukraina pealinna, end erialaselt arendanud ja isegi Ukraina tervishoiuministeeriumiga koostööd teinud. Ta jõudis sellele teele üksi ja pani mind uskuma, et suudan saavutada selle, mille enda jaoks ette võtan. Kui neli aastat tagasi Eestisse kolisin, julgustas ema mind, et kõik läheb hästi ja ma saan hakkama. Ta toetas mind õpingute vältel läbivalt. Ta on mulle suureks inspiratsiooniks.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Karolina: Mul on veel aega doktorikraadi lõpetamiseks, kuid tean juba praegu, et ka pärast seda jätkan kindlasti akadeemilises ringkonnas töötamist ja naiste toetamist insenerialal. Olen väga avatud mõtlemisega ja leian, et akadeemiline ringkond on tõeliselt hea koht, kus end vabalt tunda ja uurimistöödele keskenduda.

Olga: Praegu ühendan enda töös teaduse ja ettevõtluse – mul on äriprojektid väljaspool ülikooli. Tahaksingi niimoodi jätkata. Arvan, et selline uurimistöö ja praktilise kogemuse kombinatsioon motiveerib mind samamoodi jätkama. Saan uurimistööga tegeledes äritegevusest puhkust ja vastupidi. Mulle väga meeldib see tasakaal ja loodan seda hoida.

Mida soovitaksite neile, kes pürgivad akadeemilisele karjäärile?

Karolina: Kui teile meeldib olla akadeemilises ringkonnas ja oma uurimisvaldkond ning see teeb teid õnnelikuks, siis jätkake sellega. Lihtsalt tehke seda. Isegi kui keegi ütleb, et see pole teie jaoks, pidage meeles, et lõplik otsus on alati ainult teie teha.

Olga: Kui olete oma uurimisteemast tõeliselt huvitatud, siis püsib ka motivatsioon. Veenduge, et teil oleks suur huvi, sest peate oma teemaga tegelema vähemalt neli aastat. Peate olema oma uurimistöö fänn nii palju, et hommikul ärgates tunneksite vastupandamatut soovi tööd teha. Muidugi tuleb teie teel ette raskeid hetki, mil on kasulik mõelda suuremale eesmärgile.

Fännan kõike, mida teen, ja hommikul ärgates pakub eesseisev töö mulle ainult rõõmu. Oma töö tulemusi ja avaldatud artikleid on väga motiveeriv näha. Samas usun ma tasakaalu. Tuleb võtta aega lõõgastumiseks, et mitte üle töötada.