Tekst: Agne Velthut-Meikas, Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi dotsent

Hästi on teada, et sugulise paljunemise üheks eelduseks on munaraku ühinemine seemnerakuga, mille tagajärjel moodustub uus organism. Palju vähem on aga teada munaraku valmimisest munasarjas.

Tütarlaps sünnib siia ilma kõikide oma munarakkudega, mis alates  puberteedieast jaokaupa valmivad ning munasarjast vabanevad. Huvitaval kombel ei ole väljaspool keha suudetud munaraku valmimist järele teha. Seda seepärast, et munarakk ise ei ole kehast väljaspool eluvõimeline (vt juuresolevat infokasti).

Küll aga võimaldavad kehavälise viljatusravi (IVF) viimase 45 aasta arengud oluliselt tõhusamaks muuta munarakkude valmimise naise kehas. Neid teadmisi kasutatakse IVF-le eelnevas munasarjade stimuleerimise protsessis. Muidu ajuripatsi poolt toodetud hormoone (folliikuleid stimuleeriv hormoon FSH ja luteiniseeriv hormoon LH) manustatakse süstimise teel, mis võimaldab  kontrollida küpsevate munarakkude arvu ja ajastada nende vabanemist munasarjast.

Kaks olulist teadustööd annavad vastuse

Tallinna Tehnikaülikooli reproduktiivbioloogia uurimisgrupi, sh ühel puhul artikli autori juhtimisel ja teisel korral kaasautorlusel avaldati hiljuti kaks teadustööd teemal, miks kõikidel naistel munasarjade stimulatsioon ühtmoodi ei õnnestu. Vähene munarakkude saagikus IVF ravi tulemusel ehk mittetoimiv stimulatsioon viib omakorda kogu ravitsükli läbikukkumiseni ja paari lootus omaenda last saada on taaskord luhtunud.

Avaldatud teadustöödes kasutati munasarja stimulatsiooni tulemuslikkuse hindamiseks suhet manustatud FSH koguse ja selle mõjul küpsenud munarakkude arvu vahel. Munasarja tundlikkus stimulatsioonile on kõrge, kui küpseb oodatud arv munarakke, ning madal, kui vaatamata kõrgetele hormooni kogustele jääb munarakkude saak kesiseks.

Geenid ja keskkond

Töö tulemusena selgus, et geenide avaldumise muster munasarja rakkudes on erinev kõrge ja madala tundlikkusega naistel. Sealhulgas olid häiritud mitmete kolesterooli ja steroidhormoonide sünteesimise eest vastutavate geenide avaldumine. Kolesterool on lähtemolekuliks mees- ja naissuguhormoonide tekkimisel, seega võivad muutused nendes protsessides olla munasarja ebaefektiivse toimimise põhjuseks. Veel leidsid autorid, et häired geenide avaldumises ei puudutanud kõiki munasarja rakke ühtemoodi, vaid muutunud oli ka erinevate granuloos- ja teekarakkude osakaalud munasarjas. Leid annab tunnistust selle kohta, et munasarja tundlikkuse langus võib olla seotud seal leiduvate rakkude pärsitud eristumisega ühest rakutüübist teiseks.

Töö esmaautor doktorant Kristine Roos tõdes, et selle töö tulemused annavad olulist informatsiooni IVF valdkonna spetsialistidele, et veelgi paremini tunda materjali, millega nad töötavad.

Uuriti enam kui 300 naist

Teise tööna tõstatasid autorid küsimuse, kas naisi ümbritsev keskkond võiks samuti munasarja tundlikkust mõjutada. Selleks kaasati üle 300 Eestis ja Rootsis IVF protseduuri läbivat naist uuringusse, mille käigus mõõdeti munasarja folliikulist lahustuvaid keskkonnakemikaale. Mõõdetud 59 kemikaalist leiti 11 sellist, mida leidus pea kõikide naiste munasarja folliikulites. Nende hulgas olid plastiktoodetes leiduvad ftalaadid, kosmeetikatoodetes kasutatav metüülparabeen ja mitmed perfluoroalküülühendid (PFAS), mida tarvitatakse tarbekaupade vetthülgavaks muutmise käigus.

Autorid seadsid endale ambitsioonika eesmärgi uurida nii individuaalsete kemikaalide toimet munasarja tundlikkusele kui ka kõikide kemikaalide segu mõju. Tulemustest selgus, et kõrgem kemikaalide kogus munasarjas seostus madalama munasarja tundlikkusega: naistel, kellel on rohkem kokkupuudet püsivate keskkonnakemikaalidega, kulub munarakkude arenguks rohkem ajuripatsi hormooni FSH (2).

Teadustöö taustast

Töö valmis üleeuroopalise projekti FREIA raames, mille eesmärgiks on selgitada püsivate keskkonnas leiduvate kemikaalide mõju naise reproduktiivtervisele, pakkuda testimiseks naise tervise seisukohast asjakohasemaid meetodeid ja muuta seeläbi igapäevased tooted inimestele ohutumaks. FREIA Eesti-poolne koordinaator, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse  juhatuse esimees Andres Salumets märkis, et FREIA projekt on oluline, kuna keskkonna mõju naise reproduktiivtervisele on tehnilise keerukuse tõttu palju vähem uuritud kui toimet meestele. „Seetõttu ei ole ka paljud EL-is kasutusel olevad testid kemikaalide ohutuse määramiseks relevantsed naise tervise seisukohalt.“

Artikli autori hinnangul on tulemustest puudu oluline ühenduslüli munasarjas sisalduvate keskkonnakemikaalide koguse ja munasarja toimimise vahel. „Soovime mõista, kuidas täpsemalt analüüsitud ühendid munasarja mõjutavad: kas nendega kokkupuutel on pärsitud munaraku küpsemine, munasarja rakkude arengu muutused või hoopis ovulatsioon? Samuti on oluline teada, millised kogused ja millises koosluses on ühendid naise tervisele ohtlikud“.

Teadustöödes osalesid Eesti  vanim lastetuse ravi erakliinik AS Nova Vita Kliinik Tallinnas ja Carl von Linné Kliinik Uppsalas, Rootsis.

Munarakk vajab arenguks signaale sellistest ajupiirkondadest nagu hüpotalamus ja hüpofüüs ning  munasarjas paiknevaid granuloos- ja teekarakke. Need rakud võtavad vastu molekulaarseid sõnumeid hüpofüüsilt, sünteesivad steroidhormoone ja teatavad nende kaudu munasarja toimimisest ajule tagasi. Lisaks toetavad nad munarakku erinevate ainevahetussaadustega, sest munarakk kõiki oma kasvuks ja arenguks vajalikke biokeemilisi protsesse ei ole võimeline iseseisvalt läbi viima. Iga üksik munarakk koos teda ümbritsevate granuloos- ja teekarakkudega moodustavad justnagu ühtse mikrokombinaadi: vedelikuga täidetud põiekese ehk munasarja folliikuli, mis vastutab just selle ühe munaraku arengu ja vabanemise ehk ovulatsiooni eest.

Kirjeldatud süsteemi keerukus on peamine põhjus, miks inimese munaraku arengu etappe ei ole tänase päevani võimalik katseklaasis granuloos- ja teekarakkude kaasabita läbi viia.