Pankade traditsiooniline ärimudel on koguda säästjatelt hoiuseid, millest paljud on lühiajalised, ning anda ettevõtetele ja majapidamistele laene, millest paljud on pikaajalised. Seega transformeerivad pangad lühiajalistest (likviidsetest) kohustustest pikaajalisi (madala likviidsusega) varasid.
Douglas Diamond ja Philip Dybvig näitavad, et pangad võivad kogeda „pangajookse“ – kui kõik hoiustajad satuvad paanikasse ühel ajal ning tahavad oma sääste kätte saada, siis pangal ei pruugi olla piisavalt likviidseid vahendeid, et kõiki nõudeid rahuldada. Seega ka maksejõulised (kuid mittelikviidsed) pangad võivad kokku kukkuda. Ühe lahendina pangajooksu vastu pakuvad Diamond ja Dybvig välja hoiusekindlustust. Hoiusekindlustusega pole üleüldiseks paanikaks enam põhjust. Diamondi ja Dybvigi uurimuse oluline järeldus on, et „pangajooksud“ on kulukad ning hävitavad heaolu majanduses laiemalt.
Ben Bernanke uuris 1930. aastate suurt depressiooni. Suure depressiooni ajal oli mitmeid pangajookse ning paljud pangad sulgesid uksed või olid sunnitud ühinema mõne teise pangaga. Bernanke näitab oma uurimuses, et finantskriis mõjutab laenude andmist ning rahanduse efektiivsus väheneb, sellega seondub ka majanduse kogutoodangu langus ning pikk majandussurutis. Bernanke toob oma töös välja vajaduse teha pankade makrotasandi usaldatavusjärelvalvet. Bernanke sai oma teadmisi kasutada praktikas globaalse finantskriisi ajal aastatel 2007–2008, kuna ta oli aastail 2006–2014 USA keskpanga juht.
Ben Bernanke, Douglas W. Diamondi ja Philip H. Dybvigi teadustöödest tuleb välja pankade eriline roll majanduses ning nende tähtsus finantssektori stabiilsuse tagamisel läbi regulatsioonide.

Artikkel on avaldatud 11.10.2022 Delfi ärilehes