Annette Miller on Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise sünteesi doktorant-nooremteadur. Ta tegeleb prebiootiliste suhkrute sünteesiga, mida saaks kasutada rinnapiima asendajates, muutes imikute piimasegusid tunduvalt tervislikumaks. Lisaks edendab ta doktorantide heaolu ülikoolis ning populariseerib noorteadlaseks olemist Eestis.

1. Kuidas jõudsite teadusmaailma? 
   Keemia vastu tekitas huvi, nagu märkimisväärselt paljude teiste teadlaste puhul, inspireeriv ja lahke keemiaõpetaja. Olenemata demonstreerimise võimaluste puudumisest oli keemia õpe tema käe all elav ja kaasahaarav.
    
2. Milliste takistuste olete noore naisteadlasena oma karjääri jooksul silmitsi seisnud?
   Ma ei tea, et mul oleks oma soost tulenevaid väljakutseid olnud. Küll aga olen ma proovinud leida naisjuhendajaid ja erialaseid eeskujusid, mis pole niisama lihtne, sest vanemteadurite ja eriti professorite hulgas on naisi siiski veel vähe.
    
3. Millised projektid ja uuringud on sinu jaoks olnud kõige põnevamad?
   Minu jaoks on alati olnud kõige põnevam laboris, sünteesi keskel olla. Seda kannustavad ehk imelised illustratsioonid vanaaegsetest laboritest, kus müstilistes ümarates klaasanumates loksuvad põnevad vedelikud, kapid on täis erinevaid pudeleid, kus on värvilised soolad. Mulle meeldib olla selle põnevuse keskel ning tunda neid saladusi.
   Oma töös tunnen enim uhkust, et saan töötada sõbralikus, toetavas ja uudishimulikus kollektiivis. On rõõm olla osa sellest ning tunda, et saan sinna panustada, et minu pakutu on väärtustatud ja seda rakendatakse.
    
4. Kuidas tasakaalustad oma töö- ja eraelu? Kas sul on mõni näpunäide?Kõige keerulisem on see siis, kui inimesel väga meeldib tema töö. See nõuab pidevat pingutust ning teadvustamist. Leian, et mind aitab suhtumine, et vahel on kiirem aeg, vahel aeglasem ning tasakaalustamine on protsess, mis kunagi ei lõppe.
    
5. Mida soovitaksid teadlaskarjääri kaaluvatele noortele tüdrukutele?
   Tule võta osa! Väljaspoolt on raske hinnata eri elualade ja tööde sisu. Kõige paremini õpib ennast tundma ja kogemusi saab tegutsedes. Soovitan otsida aktiivselt võimalusi – töötoad, avatud uste päevad, olümpiaadid, õpilasuurimused. On palju viise, kuidas ülikool kooliõpilasi kaasab ja isetegemise rõõmu pakub. Kui on julgust küsida, siis ilmselt leitakse sulle ka võimalus osaleda ning tegutseda! Ka minu enda ema utsitas mind osalema ning gümnaasiumi ajal tehtud uurimised olid väga põnevad esimesed sammud teaduse suunas.

Sigrid Kirss on geenitehnoloogia osakonna doktorant-nooremteadur, kelle eesmärk on tuua tulevikus läbi teaduse lisaväärtust kogu ühiskonnale. Muuhulgas uurib ta vase metabolismi Alzheimeri tõve korral professor Peep Palumaa metalloproteoomika grupis. Ta on silmapaistev noor teadlane kes panustab keemia ja biotehnoloogia instituudi turundusse ning korraldab teaduskonna suurüritust Loodusteaduste Päev, mis läbi praktiliste tegevuste tutvustab noortele teadust.

1. Kuidas jõudsite teadusmaailma? Mis tekitas algselt huvi oma eriala vastu?
   Teadsin alati, et soovin tulla ülikooli õppima, aga eriala osas oli keeruline valikut teha. Mind on alati paelunud keerulised teemad ja ka loodusteadused (nii keemia, bioloogia kui ka matemaatika), mistõttu vaatasin TalTechi erialasid ja sel hetkel tundus, et geenitehnoloogia on kõige raskem. Selle põhjal langetasin ka valiku ning teadsin ka seda, et kui tõesti eriala ei sobi, siis saab alati vahetada. Õppides geenitehnoloogiat sain aru, et see ala on mulle! Eriti hakkas paeluma mind aju ja sain ka lõpuks magistriõpingute ajal metalloproteoomika laborisse, et hakata uurima Alzheimeri tõve.
    
2. Milliste takistuste või väljakutsetega olete noore naisteadlasena oma karjääri jooksul silmitsi seisnud ja kuidas oled neist üle saanud?Minu jaoks on alati kõige suuremaks hirmuks olnud avalik esinemine, mida tuleb väga palju ette, kui jõuad juba doktorantuuri. Õnneks olen saanud käia mitmetel koolitustel, mida ülikool pakub ja samuti on kaasa aidanud mitmed toredad kolleegid, kes on jaganud enda nippe, et üle olla oma hirmust ja esineda hästi. Teadlasena peab oskama oma tööd teistele seletada ja see oskus on tulnud minu jaoks kõige raskemini aga usun, et kui piisavalt midagi tahta, siis on kõik õpitav! Just viimati osalesin ka „Teadus 3-minutiga“ konkurssil, kus sai väga hästi end proovile pandud ja samas sain ka osaleda tasemel koolitustel!
    
3. Millised projektid ja uuringud on olnud kõige põnevamad?
   Oma projektis uurin vase metabolismi reguleerimist Alzheimeri tõves ja üheks võimaluseks on kasutada äädikakärbseid. Minu jaoks on siiani kõige põnevam olnud katsed äädikakärbestega. Nad on uskumatult tublid mudelorganismid, kelle peal saame mudeldada Alzheimeri tõve ja uurida nii erinevaid mehhanisme kui ka ravimikandidaate. Selle kohta võib ka rohkem lugeda hiljuti avaldatud Novaatori artiklist . Kui keegi oleks mulle mõned aastat tagasi öelnud, et hakkan oma töös äädikakärbestel ajusid välja dissekteerima, siis ma oleks selle peale osanud ainult naerda, aga nüüd on see üks igapäeva töö ülesanne. 
    
4. Kuidas tasakaalustad oma töö- ja eraelu? Kas sul on mõni näpunäide?
   Tuleb leida endale meeldiv viis ajaplaneerimiseks, isiklikult kasutan kõiki Google abivahendeid (kalendrid, taskid jne), kus ma vastavalt tööülesandele jaotan nad tähtsuse alusel laiali. Kindlasti tuleb lihtsalt võtta endale vaba aega ehk mingid õhtud nädalast ongi selleks, et raamatut lugeda või sõpradega kinno minna. Kõige olulisem on see, et tuleb osata öelda „ei“, kõike ei pea tegema ja tuleb võtta vastu ülesandeid vastavalt enda ajagraafikule.
    
5. Mida soovitaksid noortele tüdrukutele, kes on huvitatud teaduskarjäärist?
   Julget pealehakkamist ja enesekindlust!