Palun tutvusta ennast.

Minu matriklinumber algab 85ga, olen Tallinna Tehnikaülikooli edukalt lõpetanud kolmel korral. Iga kord on see minu elus kaasa toonud olulise pöörde – üliõpilasest hotelli Olümpia toitlustusjuhiks, Rimi Eesti tootmis- ja hulgimüügi direktoriks, Tallinna Tehnikaülikooli dotsendiks ja nüüd siis strateegilise juhtimise kaasprofessoriks. Vabal ajal askeldan aias, jõusaalis, musitseerin ja praktiseerin (elamus)gastronoomiat.

Millistest sinu kogemustest ja teadmistest professuuris kasu on?

Öeldakse, et kõige praktilisem asi on hea teooria ja sellele järgnegu praktika. Ma ei kujuta ette, kuidas julgeksin veenvalt rääkida juhtimisest ilma pikaajalise reaalse juhtimiskogemuseta. Samas poleks ma iialgi saanud juhiks, tundmata matemaatikat, füüsikat, keemiat … Tehniliselt on kõik väga lihtne, sooritad põhjaliku olukorralise analüüsi ning sõnastad strateegia ja selle elluviimise plaani, aga lõppude lõpuks otsustab ikkagi organisatsioonikultuur. Sõltumata positsioonist on suurim väljakutse alati inimesed, unelmate meeskonnaga on kõik võimalik.

Mida tahad Tehnikaülikooli õpperaja kaasprofessorina korda saata?

Unistan sellest, et meie ülikooli lipukirjaks oleks corde et mente et manu. Vajab ju mõistus ja käsi hädasti tuge südamest. Selleks et unistusest saaks reaalsus, on tehniliselt vaja ainult vastutajat ja realistlikku tähtaega. Samuti soovin nügida meie ühiskonda suunas, kus väärtustataks rohkem olemist ja vähem näimist – rohkem tegusid ja vähem katteta lubadusi.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Olgem ausad: kõik, kes töötavad akadeemilisel positsioonil, mis iganes ametinimetust me ka ei kannaks, teeme professori tööd.