Palun tutvusta end.

Olen matemaatik, kes töötab kombinatoorse topoloogiaga, algebraga ja arvutiteaduses, keskendudes eelkõige kvantarvutamisele. Sündisin Sarajevos, Bosnias, kui see oli veel Jugoslaavia osa, ja kasvasin sõja tõttu üles Itaalias. Õppisin Pavias matemaatikat, seejärel sain Oxfordist arvutiteaduse doktorikraadi, kus kohtusin ka oma kultuuriloolasest elukaaslast. Minu esimese järeldoktori jaoks kolisime oma kassiga Jaapanisse Kyotosse; naasime Euroopasse just covidi ajaks ja nüüd ka lapsega. 2020. aastal kutsus professor Pawel Sobocinski mind liituma uue põneva grupiga, mida ta TalTechis loob, ja kolm aastat hiljem olen ma abiprofessor.

Millistest Sinu kogemustest ja teadmistest uuel positsioonil kasu on?

Alates oma teadustöö algusest olen keeldunud trende järgimast ja püüdnud selle asemel leida oma teed, hüpeldes matemaatika, arvutiteaduse ja füüsika vahel. See on kohati keeruline – sa ei sobitu kunagi 100% ühegi kogukonnaga –, kuid see on andnud mulle laia võrgustiku ja võimaluse näha seoseid, mida teised ei märka, kuid kust sageli tuleb innovatsioon. TalTechi kompositsiooniliste süsteemide ja meetodite laboratooriumis leidsin keskkonna, mis selle uskumuse täielikult omaks võtab, alustades selle olemusest: rühm teoreetikuid ja matemaatikuid tehnikaülikoolis!

Mida tahad sellel ametikohal korda saata?

Mul on nii palju nii fundamentaalseid kui ka rakenduslikke projekte, mille jaoks nappis ühest järeldoktorist teise hüppamisel aega ja ressursse; see positsioon annab mulle pikaajalise väljavaate, mida ma vajan. Tahan, et meie TalTechi grupist kasvaks midagi, millega soovivad liituda meie valdkonna parimad karjääri alustavad teadlased. Ma tahan oma kahe praeguse doktorandi lõpetamiseni nende kõrval olla ja loodan, et neid saab veel palju. Ja ma tahan pakkuda TalTechi üliõpilastele kvantarvutite kursusi, millest praegu puudu on.

Üks üllatus seoses uue tööpostiga?

Akadeemilises maailmas on professoriks olemine iseenesest piisav üllatus!