Palun tutvusta ennast.

Võib öelda, et ma olen Tehnikaülikoolis üles kasvanud, kuna juba üliõpilaspõlves sain tööd laborandina. Tolleaegsed korüfeed ja akadeemiline õhkkond võlusid mind sedavõrd, et polnud põhjust kõhelda, kui mulle peale lõpetamist assistendi ametikohta pakuti. Järgnesid mitmesugused ametikohad lektorist professorini ning tänaseks olen ehitusprotsessi uurimisrühma juht. Väga huvitav oli ehitiste projekteerimise ja ehitusjuhtimise uue õppekava väljatöötamise aeg, mis annab oma esimesed lõpetajad järgmisel kevadel. Ka programmijuhina jätkan tänaseni.

Millistest varasematest töö- ja teadlaselu kogemustest tenuuris kasu on?

Arvukate rahvusvaheliste projektide kaudu oleme loonud laiaulatusliku teadusvõrgustiku, mis on avardanud silmaringi ning rikastab meie igapäevatööd. Teadusvaldkonnad on maailmas nii läbi põimunud, et täna tuleb ehitusinseneri tööd tajuda märksa interdistsiplinaarsemalt kui varem. Ehituse digiteerimine ja BIM-i areng nõuavad koostööd IT valdkondadega, kuid ka vastavate teadmiste juurutamist meie õppekavasse. Üha olulisemaks muutub ka globaalse maailmatunnetuse ja kliimamuutuste mõju ehitatud keskkonnale ning katastroofi võimalikkuse ja sotsiaalsete aspektide mõistmine.

Mida tahad tenuuriprofessorina korda saata?

Minu unistuseks on, et ehitusinseneri kutse kõlaks uhkelt. Sarnaselt arstiteadusele peetakse ehitusinseneri tööd kõrgendatud vastutusega valdkonnaks. Samas on just need kutsed saanud mõnigi kord üleoleva kriitika osaliseks, kuna tavainimene, kes on kodus remonti teinud või edukalt külmetust ravinud, arvab ehitamisest ja arstimisest ise kõike teadvat. Ehitusinsener peab olema sügavate teadmistega spetsialist, kes teab, mida ta teeb, oskab oma lahendusi põhjendada ja on valmis vastutama inimelude eest. Täna oleme loomas ehitise elukaare digitaalset simulatsioonilaborit, kus saab läbi viia ehituse elukaareüleseid uuringuid, luues nüüdisaegsel tehnoloogial põhinevaid ja sotsiaalset konteksti arvestavaid infomudeleid, mis peegeldavad füüsilisi ehitisi nende digitaalses kaksikus.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Mind üllatab ja rõõmustab, kui kiiresti on ülikooli inimesed kohanenud meile kroonviiruse tõttu peale surutud distantstehnoloogiaga. Kuigi tunneme kõik suurt puudust vahetu inimsuhtluse järele, on sellel ka positiivne külg – usun, et peale viiruse taandumist saame kriisi ajal omandatut ka edaspidi mõistlikult tavasuhtlusega kombineerida.