Tutvusta ennast, palun.

Olen Tallinna Tehnikaülikoolis töötanud alates 2006. aastast. Minu isiklikud väärtused kattuvad ülikooli väärtustega. Leian, et akadeemiline töötaja peab olema oma ala professionaal, kes hindab kõrgelt teadmispõhisust ning tunneb vastutust valdkonna ja ülikooli õppe- ja teadustöö arengu eest. Olen avatud koostööks nii teiste teadusasutuste kui ka avalikkusega laiemalt, olen algatusvõimeline ja ettevõtlik, mida ilmestab loodud võrgustik Eestis ja välisriikides. Teadustöös keskendun innovaatilistele lahendustele linnakeskkonna veevõrkudes, et rakendada targa linna kontseptsiooni ka keskkonnainseneerias. 

Millistest varasema töö- ja teadlaselu kogemustest ja teadmistest tenuuris kasu on?

Mul on õnnestunud ülikoolis töötada assistendi, vanemteaduri, laborijuhataja, õppetooli hoidja, programmijuhi ja õppeprodekaanina. Lisaks olen olnud kaasatud ja juhtinud Eesti-siseseid ning rahvusvahelisi teadus- ja arendusprojekte. See on andnud mulle hea ülevaate ja arusaama ülikooli kui terviku toimimisest. Kõige suurem väärtus on aga inimestevahelised kontaktid, mida on kaasa võtta nii ülikoolist kui ka väljastpoolt.

Mida tahad tenuuriprofessorina korda saata?

Olen koos oma meeskonnaga sõnastanud, et 2–3 aasta perspektiivis on eesmärgiks luua uurimisgrupi juurde linna veesüsteemide kompetentsikeskus, mille spetsiifiline fookus on suunatud tarkade (sademe)vee süsteemide alase kompetentsi väljaarendamisele ja edasikandmisele Eestis ja lähiregioonis.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Võib-olla see, milline positiivne kuvand professorist on mu 3- ja 5-aastase lapse silmis. Iga kord autoga ülikoolist koos mööda sõites kilkavad nad elevusest, et isa on nüüd ülikooli direktor. Ja iga kord pean ma neile mõningast pettumust valmistama tõdedes, et ülikooli juhib ikka rektor, mitte professor.