Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Tutvusta ennast, palun.

Lõpetasin 2003. aastal West Pointi sõjaväeakadeemia USAs (arvutiteaduse bakalaureus) ja teenisin mõnda aega Eesti Kaitseväes sideohvitserina. Hiljem tegin Tehnikaülikoolis läbi magistri- ja doktoriõpingud ning aastal 2013 liitusin ülikooliga, et võtta üle küberkaitse magistriprogrammi juhtimine. Alates selle loomisest 2014. aasta sügisel on minu vedada ka Tallinna Tehnikaülikooli küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskus.

Millistest Sinu varasema töö- ja teadlaselu kogemustest ja teadmistest tenuuris kasu on?

Olen andnud oma panuse NATO küberkaitsekoostöö keskuse, Kaitseliidu küberkaitseüksuse ja eelmainitud keskuse loomisesse ning arengusse. Tänu sellele saadud kontaktid on üliolulised, et hoida tugevat sidet ülikooli ja ühiskonna vahel ning saada selget sisendit ja ausat tagasisidet meie õppe- ja teadustööle. Kasuks on tulnud ka varasem juhtimiskogemus ja rahvusvahelises keskkonnas töötamise kogemus. Dessantlangevarjuga lennukist välja hüppamise oskust ei ole (veel) vaja läinud.

Mida tahad tenuuriprofessorina korda saata?

Keskuse rahvusvaheline ja interdistsiplinaarne meeskond on viimaste aastatega kasvanud ligi kolmekümnepealiseks (sh tööstusdoktorandid) ja suudab edukalt katta küberturvalisuse erinevaid aspekte. Soovin jägnevatel aastatel keskenduda keskuse teadus- ja õppetöö kvaliteedi parendamisele ning ühiste projektide kaudu tihedamate suhete arendamisele teiste uurimisgruppidega. Oma uurimistöös tahan vaadata sügavamalt otsa küberoperatsioonidele ja tehisintellekti kaitsele.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Ausalt öelda pole veel üllatusi olnud, kuna tenuur ei toonud kaasa muudatusi tööülesannetes. Kuid üllatusteks olen alati valmis.