Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Tutvusta ennast, palun.

Kaitsesin doktorikraadi Tehnikaülikoolis aastal 2007, kuid esimene töökoht oli ülikoolis juba 1995, Masinaehituse instituudis raalprojekteerimise arvutiklassi haldurina. Minu silmis on üks olulisemaid isikuomadusi ka professori ametikohal avatus koostööle, samuti on tähtis rahvusvaheline võrgustik. Sellest lähtuvalt olen olnud külalisteaduriks Šveitsis ETHs, Rootsis KTHs ja viimati USAs Florida Polütehnilises Ülikoolis, mis on aidanud luua toimiva koostöövõrgustiku ja head suhted üle maailma.

Millistest Sinu varasema töö- ja teadlaselu kogemustest ja teadmistest tenuuris kasu on?

Olles ülikoolis töötanud erinevatel akadeemilistel ametikohtadel juba üle 20 aasta, on tenuuriprofessori töö paljuski loogiline jätk ning kindlasti on rahvusvaheliste projektide juhtimine üks olulisemaid kogemusi. Kõrvale ei saa jätta ka õpetamist ja insenerpedagoogilist kogemust – olles läbinud rahvusvahelise insenerpedagoogi õppe, saan väga hästi aru inseneride õpetamise spetsiifikast ja väljakutsetest. Samuti on kindlasti kasu minu kogemusest nii töövõtjana kui ka tööandjana.

Mida tahad tenuuriprofessorina korda saata?

Kahe aastaga on loodud tugev uurimisgrupp Autonoomsed sõidukid, mida olen vedanud. Eesmärk on uurimisgrupi teadustulemused tõsta oma valdkonna tippude hulka, seejuures lahendades praktilisi Eesti ettevõtete ja omavalitsuste probleeme, mis on seotud isejuhtivate sõidukite tehnoloogiate ja robootikaga üldisemalt. Minu jaoks on oluline, et lisaks publitseerimisele teadusajakirjades oleks meie tegevusest ka reaalne kasu Eesti majandusele ja inimestele üldisemalt.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Suurim üllatus on seni olnud tenuuriprofessori valmiste kord ja protsess. Näen siin palju arenguruumi ja loodan, et uus rektoraat suhtub sellesse tõsiselt ja professionaalselt.