Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Tutvusta ennast, palun.

Olen pärit teadlaste perekonnast ning millegi uue teadasaamine on olnud tööalaselt loogiline valik. Looduseinimesena laiemalt, geoloogina kitsamalt uurin Maa arengu kõige kaasaegsemat etappi – kõike, mis on juhtunud looduses pärast viimast jääaega. Katsun vaadata maailma lahtise pilguga, sest enamik tänapäevaseid protsesse on võimalik teisendada minevikku.

Millistest Sinu varasema töö- ja teadlaselu kogemustest ja teadmistest tenuuris kasu on?

Olen tööelus läbinud kõik astmed – keskkoolis töötasin laborandina ja peale ülikooli nooremteadurist professorini. Kõrghariduse sain Tartus, doktorikraadi Uppsalas, pool teadlasekarjääri on möödunud Teaduste Akadeemias ja pool TalTechis. Eri tasemete, teaduskeskuste ja erialade sümbioos ja sünergia on see, millest tänini kasu lõikan.

Mida tahad tenuuriprofessorina korda saata?

Minu arvates on professor mingi valdkonna teadmiste laegas, mingi konstant, mille ümber on võimalik ehitada kogu teadmiste spekter bakalaureuse baasist kuni särava tippartiklini. Aga see teadmiste kogu peab katkematult olemas olema. Eesti väiksuse tõttu ei saa me omale lubada katkestuspindu – vaadake järele, mida see geoloogiline termin tähendab.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Üllatuseks on vast see, et nii lühikese aja jooksul on mind jõutud valida/määrata nii mitmesse otsustuskogusse, nagu pole juhtunud terve varasema teadlasekarjääri jooksul. Amet kohustab.