Palun tutvusta ennast.

Kaitsesin doktorikraadi Tallinna Tehnikaülikoolis 2006. aastal ja olen olnud tootmistehnika professorina ametis alates 2010. Minu peamised uurimisvaldkonnad on seotud tööstuse digitaliseerimisega, olen ka teaduse teekaardi objekti „Nutika tootmise tuumiktaristu“ eestvedaja. Minu (kaas)juhendamisel on kraadi kaitsnud kaheksa doktoranti. 

Millistest Sinu varasema töö- ja teadlaselu kogemustest ja teadmistest tenuuris kasu on?

Stažeerimine Brüsselis ETAGi esinduses oli väga kasulik – saadud kontaktid ja kogemused on projektide tulemuslikkust tõstnud. Eesti eesistumisüritus „Manufuture 2017“ tõi palju tippteadlasi ja tööstusjuhte Tehnikaülikooli, sellest on välja kasvanud osalemine eksperdina IPCEI üleeuroopalist huvi pakkuvate projektide strateegilisel foorumil, mis määratles järgmise rahastusperioodi tööstuse suurinvesteeringute väärtusahelad. Huvitav on osalemine Euroopa laiendatud reaalsuse assotsiatsiooni EuroXR juhatuses. Eelmisel aastal toimus Euroopa virtuaalreaalsuse aastakonverents Eestis, Tallinna Tehnikaülikoolis. 

Mida tahad tenuuriprofessorina korda saata?

Eestikeelse erialaterminoloogia ja teaduse teekaardi objekti „Nutika tootmise tuumiktaristu“ arendamine on prioriteedid. Aastast 2015 olen olnud konverentsi „Tööstus 4.0 praktikas“ korraldajate hulgas, loodan et see iga-aastane traditsioon jätkub. Tulevikus on plaanis rohkem keskenduda kõrgtehnoloogilise tootmise temaatikale, seda nii CERNi kui meditsiinitööstuse suunas – Ida-Tallinna Keskhaiglaga on koostöölabor käivitunud. Kui sada aastat tagasi ütles Henry Ford töötajatele ohutustehnika instruktsiooniks „Inimestele me varuosi ei tooda“, siis järgmine tööstusrevolutsioon toob siin muutuseid.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Ilmnes, et tenuuriprofessori telefonikõnede limiit on kaks korda suurem. Tõsisemalt rääkides tõi sügis kaasa ka H2020 projektid CERNiga koostööks ja digiinnovatsioonikeskse (DIH) võrgustiku arendamiseks. Konkurents on tihe ja projektide rahastuse saamine on alati üllatus.