Tutvusta ennast, palun.

Olen lõpetanud Tartu Ülikooli 1982. aastal ja alates sellest ajast töötanud keemikuna. Mind suunati tööle tollasesse ENSV TA Keemia Instituuti, kus kaitsesin 1990. aastal keemiakandidaadi kraadi. Olulise panuse minu kui teadlase kujunemisele andis töötamine järeldoktorandina Pariisis P. et M. Curie’ Ülikoolis. Pärast TA Keemia Instituudi liitumist Tehnikaülikooliga aastal 1997 olen ülikooli töötaja. Õppejõuna olen nõudlik ja eeldan tudengitelt tõsist tööd.

Millistest varasema töö- ja teadlaselu kogemustest ja teadmistest tenuuris kasu on?

Olen töötanud teadlasena alates ülikooli lõpetamisest, Tehnikaülikooli professorina viimased 15 aastat ja olnud samal ajal 10 aastat (matemaatika-)loodusteaduskonna dekaan. Nii teadustöö läbiviimisel, tudengite õpetamisel kui ka suhtlemisel kolleegidega omandatud kogemused on kõik olulised. 

Mida tahad tenuuriprofessorina korda saata?

Ühiskonnas on laialt levinud arusaam, et keemikud (eriti orgaanikud) on kõige suuremad keskkonna saastajad. Ometi on just keemikutel oskused ja teadmised saaste vähendamiseks. Tahan tudengitele õpetada ja laiemaltki teadvustada, et ka juba üle saja aasta tuntud reaktsioone saab teha oluliselt vähem saastavamal moel, kasutades katalüsaatoreid, uusi tehnoloogiaid, nagu reaktsioonid läbivoolureaktoris või tahkes faasis, fotokeemiline ergastus jt. Tahan koos kolleegidega inseneriteaduskonnast panustada ka ringmajanduse projektidesse.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Esimene töönädal uuel ametikohal üllatusi ei pakkunud.